REISIMULJED
- TÜRGI:
Türgi maastik
Mul õnnestus sel aastal (2013) novembrikuus veeta 8 imetoredat päeva Lõuna-Türgis. Enne reisi teadsin vaid niipalju, et see riik asub Vahemere ääres.
Juba kohalejõudes sain teada palju enam, kui ootasin.
Niisiis, Türgi on riik, mille maastik on mägine, täiesti lagedat platsi mul näha ei õnnestunud, aga veidi vähem kurvilisi kohti oli kohati olemas.
Türgil on palju naabreid: Bulgaaria, Kreeka, Gruusia, Aserbaidšaan, Armeenia, Iraan, Iraak, Süüria. Peale Vahemere, piirneb riik veel Musta mere ja Egeuse merega.
Kõrgem mäetipp on 5166 m üle merepinna.
Vahemere ääres on kuumad kuivad suved ja mõõduka temperatuuriga niisked talved. Rannikut piirab Tauruse mäestik (üle 2 000 m kõrge), kus kasvatatakse lambaid, kitsi ja kaameleid. Puuviljadest- sidruneid, viinamarju, banaane, riisi ja puuvilla. Meil õnnestus näha väga palju mandariinipuid ja granaatõunaistandusi. Mõnes piirkonnas on ka oliivipuud, mis kasvavad ainult mäenõlvadel.
Riigi idapoolne osa on niiske, jahe ja mägine. Talved on väga külmad, sajab rohkesti lund. Siin saavad Pontuse ja Tauruse mäestikud kokku.
Kohtumiskohas asub Ararati mägi. Mitmed mäetipud on vulkaanilise päritoluga. Türgi suurim järv Van asub mägedes 1 546 m kõrgusel. Samast saavad alguse ka Türgi suurimad jõed Eufrat ja Tigris. Piirkonnas asub Kurdistan.
Mägedes on kliima ekstreemne. Temperatuur võib langeda -40C-ni ning lumekate püsib kuni 120 päeva aastas.
Põhja-Türgis esineb maavärinaid. Viimane tugev maavärin oli 1939. aastal ja selle tagajärjel hukkus 160 000 inimest. Seepärast ei lubata ehitada sellistes piirkondades üle kahekorruseliseid maju.
Loodusvaradest leidub Türgis kivisütt, rauda, vaske, kroomi, elavhõbedat,
kulda, marmorit ja teisi mineraale. Marmorit oli kõikjal, kus me käisime nii hoonete seintel kui põrandatel. Põllumajanduse all on 30% riigi pindalast, kuna enamasti on mägine maastik. Samas on Türgi suurim kulla sissetooja maale.
Elanikke on pea 76 miljonit. Türgi keskmine elanikkond on 29 aastat.
Pealinn on Ankara, aga suurima rahavaaruga linn on Istanbul (endine Konstantinoopol), kus elab pea 11 miljonit inimest.
Siin siis esimesed pildid, mis tehtud Türgis:
- Meie teekonna algus:
Pakkumisest idee teostumiseni kulus siis pea pool aastat.
Sõidu eel värvis mu vanem tütar oma juuksed punaseks, sest teda oli hoiatatud, et heledapealistele hakatakse kohe külge. Blond ta pole, aga helebrünett küll.
Niisiis jõudsime oma bussida ilusti pealinna ja sealt saime edasi taksoga. Tütar teadis üht taksofirmat, kes on rahakotisõbralik. Kuna tütar elab pealinnas, siis on ta asjadega ka rohkem kursis.
Loomulikult poleks me mingi bussiga hakanud nikerdama, sest ratastooliga on tükk tegemist, et üldse bussi saada. Ja kulus kõigest 6 minutit, takso sõitis kohale ja pakkis ise meie asjad, kohvrid, kargud ja ratastooli autosse. Kohale jõudsime ruttu, taksojuht oli abivalmis ja viisakas.
Meil oli lennujaamas veel tervelt 2 tundi aega, seepärast mõtlesime, et sööme veel eesti toite, kuni saab, sest meile oli teada, et sealiha Türgis ei sööda.
Lennujaama kohvikus maitses toit päris hästi ja nagu tüüpilised eurooplased, me tellisime kõige "eestipärasema" toidu- pizza. Pärast aja parajaks tegemist mõtlesime, et meil on veel aega terve tund, et läheme siis juba saali poole, kus pidime CHECK-IN-i tegema. Jaa, meil vajusid kõigil suud lahti, kui nägime, et terve ootesaal on inimesi täis ja kõigil suured kohvrid kaasas. Lootsin, et kõik vast pole ikka Türki, niipalju ju ka lennukisse ei mahu. No mida mina üldse lennukitest teadsin?! Olin oma elus ainult ühe korra lennanud ja sedagi JAK-40-ga Hiiumaalt-Tallinna, mille lend kestis 20 minutit.
Aga just siis kui teadustati, et Check-in on alanud, ja avati 3 kassat, siis seisime suvalisse järjekorda, polnud ju vahet kus seista, eesmärk oli ju lennukile pääseda. Tervelt 40 minutit me seisime ja ootasime. Mulle tundub alati, et järjekord, kus ma seisan ei liigu üldse edasi. Siis sai meie naljasoon otsa, kui kassa kinni pandi. Umbes 12 inimest pidi teise järjekorda minema, meie kaasa arvatud. Mina mõtlesin, et seda juhtub ainult minuga, aga seekord oli minusuguseid veel 12 inimest.
Hea küll, saime teise järjekorda, rääkisime eesolevate inimestega, saime itsitada ja naerda.... ning lõpuks saime ka oma kohvritega ühele poole. Probleem tekkis ainult ratastooliga, meile öeldi, et see saadetakse teistkaudu lennukisse, kohvitest eraldi. Aga noh, mis ikka, edasi hüppas kasuisa juba karkudega kuni turvakontrollini.
TURVAKONTROLL:
Kui mina turvakontrollist viimasena läbi läksin, siis mõtlesin kohe, et hakkab piiksuma. Ma andsin küll kõik metallesemed ära, kaasa arvatud oma püksirihma, mille tagajärjel kippusid mu püksid maha kukkuma. Käisin ükskord läbi-"piiks", saadeti uuesti, jälle "Piiks", siis kobati läbi nagu kurjategija pealaest jalatallani. Mulle öeldi, et pean käed üles tõstma, no tõstsin, aga püksid hakkasid alla vajuma, nii hoidsingi vahelduva eduga, kord ühe käega pükse, ja teist kätt üleval ja siis vastupidi. No õnneks ikka lasti läbi, sest midagi kahtlast ei leitud.
Lõpuks jõudsime siis lennukisse.
LENNUKIS:
Minu üllatuseks sattusin ma esimest korda lennukisse ja mulle tundus, et see lennuk on nii pisike, et kuhu mahuvad ära need inimesed, kes kassajärjekordades ootasid. Ja nad kõik tulidki sellele lennukile. Ja tõesti see lennuk mahutaski 180 inimest ära. Lennufirma ONURAIR ekipaaž juba tervitas meid. Juhendati siis meid istekohtadele ja alles siis vaatasin, et huvitav, kas mina olen liiga suur ja kogukas, et ei mahu lennukiistmele ära, või on see lennuk mõeldud hiinlastele. No minu jalad ei tahtnud kuidagi ära mahtuda. Siis kuulsin hiljem ka Türgis juba kohapeal, et oli teisigi, kes kuidagi ära ei mahtunud. Kahjuks ei julgenud ma aknakohta võtta, sest ma kardan hirmsasti lendamist. Minu kohale istus tütar. Tegelikult oli küll pime ja ma poleks eriti suurt midagi näinud, aga siiski kahetsesin, et ei julgenud öiseid linnatulesid nautida. Enne lennuki õhkutõusmist räägiti mitmes keeles, mõtlesin endamisi, et vist oli hiina keel, sest ma ei saanud sõnagi aru. Mõistsin ainult kapteni teksi, sest tema rääkis inglise keeles puhtalt ja arusaadavalt.
Minu esimene õhkutõusmine nägi välja koomiline, sest ma hoidsin kramplikult käega toolist kinni, kontrollisin mitu korda käega, kas päästevest on ikka istme all olemas ja kas turvavöö on ikka kindlalt kinni. Tegelikult oli see isegi tore adrenaliinilaks, sest kõrvad läksid lukku, kõhus tekkis imelik tunne ja mõtted oli sellised, et ma hõljun vist taevas...
Aga lennukipiloot oli väga tubli ja ma ei mõelnud kordagi, et me kukkume alla....
Ja siis kui kapten ütles, et me oleme umbes 12000km kõrgusel, siis oli selline hõljuv tunne.
Imeliseks tegi asja veel see, et pimeduses oli nii vahva vaadata suurlinna tulesid. Kahju, et pimedas pildistada ei saa, seda saab ainult nautida.
Muideks ma sain jälle targemaks selles osas, et me ületasime ikka väga mitmete riikide õhupiire (Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina, Rumeenia, Bulgaaria).
Ja kõigest kolme ja poole tunniga olime juba Türgis.
Süüa ja juua pakuti lennukis ka, aga ma polnud üldse näljane. Millegipärast me naersime tütrega terve õhtu, alates kodusõidust lõpetades Türgi hotelli jõudmiseni. Ise ka aru ei saanud, mis meid naerma ajas. Teisel fotol tütar just pildistas, kui olin oma naerupisarad ära pühkinud...
TÜRGI LENNUJAAMAS:
Pidime jällegi turvakontrolli läbima, kui arvate, et seekord mul midagi ei piiksunud, siis eksite. Nagu ikka katsuti kõik üle, aga kuna midagi ei leitud, siis lasti minna. Samas ei mõistnud mina ka, mis asi see kogu aeg piiksus. Selle põhjuse sain ma teada alles viimasel päeval, kui Türgist koju sõitsin.
Ja mis mind jalust rabas, oli see, et kuidas suhtuti meie kasuisasse, kel jalg oli kipsis. Kohe kui ta ilmus passikontrolli nähtavusorbiiti, siis kutsus üks tore türklasest töötaja teda: Hey, come with me! Kuna ta ise inglise keelt ei oska, siis ei saanud aru, mis toimub. Kutsus siis ema ka kaasa, kuna arvas, et ei saa üksi hakkama. Ja tal vedas, teda teenindati kui kuningat eelisjärjekorras.
Esimese komplimendi sain kohe passikontrollis, kui küsiti, kas oskan inglise keelt, näitasin näppudega, et veidi, mille peale öeldi:
Welcome in the Turkey, beautiful women!
No ma teadsin, et ma pole sugugi kena, sest olin värvimata ja pesemata juustega, aga eks ilu on vaataja silmades ja pealegi oli varsti peaaegu kesköö saabumas...pime ka ju.
Ja siis läksime juba kohvreid ootama. Kõik kohvrid saime kätte, aga mida polnud, oli ratastool. Ja kuidas me seda ka ei oodanud, ei tulnud sealt lindile enam midagi. Vot siis algas paanika. Kasuisa muidugi ütles nagu naljaga, et ratastool jäigi Eestisse....
Tütar jooksis siis kohe esimese lennujaama töötaja juurde, kes ei osanud üldse sõnagi inglise keelt ja näitas näpuga, et minge "selle" mehe juurde. No kujutage ette, kui meie ei oska türgi keelt ja kohalikud inglise keelt. Kõige naljakam võis olla kõrvaltvaatajal, sest tütar üritas liigutuste ja kätega näidata, mida ta otsib.
Tütar läkski siis teise mehe juurde, aga see ei osanud ka inglise keelt, ning hakkas kuhugi oma telefoniga helistama.... õnneks tuli siis kolmas mees, kes juba mõistis inglise keelt rääkida. See näitas siis näpuga, et ratastool võib olla seal seina juures, mingu meie vaatama. Ja õnneks ka oli, aga kõrval oli silt, mille peale oli kirjutatud -EBASTANDARDNE ESE.
Õnneks saime siis kõik asjad kätte ja liikusime õue, kus tuli jälle järjekorras seista, et end ära märkida.
Siis ühtäkki avastasime, et meil on vanematega erinevad bussinumbrid, meil nr 3 ja neil nr 4. Küsisime kohe, kas saab meid kuidagi kokku panna, mille peale vastati, ei, kõik on juba korraldatud. Tore, jõudsime kõik koos Türki ja nüüd siis lahutatakse meid ära. Kokku oli busse 5.
Läksime suurel sammul siis busside poole ja küsisime siis, et kas saab meid ühte bussi kuidagi organiseerida, sest muidu on perekond ju lahus.
Ma ei tea, millest giidid ja korraldajad omavahel rääkisid, aga igal juhul 5 minuti pärast öeldi meile, et mingu me siis kõik 4ndasse bussi. Meel läks kohe paremaks.
Kuigi me olime viimased pealetulijad, saime ikkagi kõige paremad kohad, sest kogu viimane pingirida oli meie päralt.
No õnneks saime bussiga hotelli, sõit kestis kõigest tunnikese ja siis jagati meile võtmed laiali. Igaüks sai minna oma hotellinumbrisse.
HOTELLIS:
Meie saime aiamajakese. Pimedas ju minna ei näe, seepärast ootasime noormeest, kes meie kohvrid kohale toimetaks.
Tuligi huvitava autokesega, millel oli järelkäru. Pani siis ilusti kõik asjad peale ja isegi meie mahtusime neljakesi peale. Ma ei tea, mis kaudu ta meid sõidutas, aga me sõitsime oma 10 minutit, enne kui kohale jõudsime. Ja kuna Türgis on populaarne tipi andmine, siis kasuisa pani tänutäheks oma raudeuro noormehe kätte.
Värskete puhaste linade vahel ja veel peale vanniskäiku tuli hea uni. Mul oli tunne, et magasin kogu öö ühel küljel. Hommikune uni jäi küll napiks, aga väljasõit oli juba väga vara, seepärast tuli jõuda endale inimese väljanägemine teha ja hommikust süüa.
Hommikul ootas see õhtune noormees juba õues. Seekord saatsime ainult kasuisa autoga ja ise läksime jalgsi. Ma ei mõistnud, me olime 2 minutiga hotelli peahoones. Mis imelikke teidpidi see noormees meid õhtul pimedas vedas, ei mõista praegugi.
Hommikusöök oli rikkalik, valik oli väga suur. Nii algas meie esimene hommik ja teine päev Türgis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar