ILU

ILU ON VAATAJA SILMADES.

Just nii mõtlen ka mina. Ei saa öelda, et olen ilus naine, küll aga sümpaatne. Miks tahan kirjutada ilust? Sest sellega on elus väga palju seotud.
Paljud naised, kes on kenad, on elus sattunud ahistajate küüsi. See on elu loomulik käik, sest mehed armastavad ju silmadega. Kui nüüd mõelda, millist meest vaataks iga naine, siis kindlasti sümpaatset, korralikult riides ja meest, kes millegagi silma jääb. No näiteks selleks võib olla mehe hääletoon, või käeliigutused, mõnele näoilme...
Aga naised, eriti kenad ja kohati lopsakate kehavormidega jäävad alati meeste silmi. Miks? Ikka sellepärast, et meeldivaid asju on elus alati huvitavam vaadata. Eks naised ise ka vahel provotseerivad mehi vaatama oma lühikeste miniseelikutega, esiletoodud rinnapartiiga, kuid vahel piisab ka pika kontsaga kingadest, mis mõjuvad ahvatlevalt. Ja kui naised küsivad, et mis siis ikkagi mehi rinnapartiile suunab, siis tuletage meelde, et meesteks ei sünnita, vaid kasvatakse ja esimene kokkupuude on lapsel ka ju ema rinnapiimaga. Ja üldjuhul loobuvad poisslapsed palju hiljem ema rinna(piima)st kui tüdrukud.

Näiteks: minu klassiõe poeg loobus 2aastaselt rinnapiimast, minu tuttava poeg 1,5 aastselt, lihtsalt, keda tean, ka 2aastaselt ja minu vanem poeg loobus alles 5,5aastaselt ja noorim pole veel loobunub, kuigi on juba 3ne.

Juba varases noorpõlves on tüdrukutel välja kujunenud oma sümpaatiad, kelleks võivad olla (mees)lauljad, näitlejad, posteripoisid või vanemates klassides õppiv noormees. Ka minul oli noorpõlves palju sümpaatiad, nii näitlejaid kui lauljaid. Ja mis on kummaline, minu lapsepõlve unistuseks oli reaalselt kunagi näha seda inimest Eestis esinemas. Mis muideks ka täitus. Nii et, kes unistab suurelt, võib oma unelmate vilju maitsta.

MINU HELESININE UNISTUS:

Kui õppisin veel põhikoolis, siis mulle sümpatiseeris Saksa grupp Modern Talking. Ostsin omale koju kõik sel ajal kättesaadavad albumid ja lugesin kõiki uudiseid, mis olid seotud selle bändiga. Ükski korralik koolidisco ei möödunud ilma selle grupi lauludeta. Jälgisin pidevalt, kus see grupp esineb ja millised on uued laulud. Kui keegi arvab, et see pole ju võimalik, et mõni grupp jääbki oma loominguga aastateks südamesse, siis minule igal juhul jäi ja kuulan selle grupi esituses veel praegugi kõiki laule, nii uusi kui vanu.
Kohe alguses, kui lugesin selle grupi elulugu, jäi mulle silma üks huvitav fakt: Thomas Anders (kodanikunimega Bernd Weidung) on sündinud 1.03.1963 aastal. Ka minul on sünnipäev 1.märtsil. Milline kokkusattumus!? Ehk seepärast ongi selle inimese looming nii pikalt paelunud.
Modern Talking on Eestis mitmel korral esinenud, aga mul pole õnnestunud kuidagi kontserditele saada ja selle aasta suvel (2013.a kaevuritepäeval Toilas) oli ta lõpuks isiklikult kohal. Seekord ei saanud ma lasta seda sündmust mööda, olin ju üle 30 aasta oodanud seda hetke, mil seda inimest reaalselt näen.
Seda kontserti nautisin iga ihuliikmega laulsin kaasa, sest kõik sõnad olid ju aastatega pähe kulunud.
Üks huvitav asi oli veel, et tahtsin väga autogrammi saada, aga kodus polnud mul muud leida, kui üks vana Thomas´e foto, mis oli aja jooksul veidi koltunud. Oli piinlik sellist anda autogrammiks, aga tuli välja, et lauljale see väga meeldis ja peale autogrammi sain veel fotole kirja "I LOVE YOU". Arvasin, et kõik said sellise lause koos autogrammidega, aga kui mulle öeldi, et see oli erand, siis see tunne oli üle ootuste meeldiv.
Ma ei kahetse hetkeksi, et käisin sellel kontserdil, sest peale hea enesetunde, sain veel ka tohutu elamuse ja naudingu.

Ja minu arvates on Thomas Anders ka üks neist vähestest meestest, kes on aja jooksul ainult kenamaks läinud. Aeg on teinud inimese nägusamaks.

ILU- SUHTELINE ASI

Jah nii see on, kui 10 inimest vaataks üht ja sama objekti, näeks nad erinevaid asju. Olen seda korduvalt kogenud, eriti kui olime oma klaasikaaslastega mõnel üritusel. Pärast hiljem muljetades saime ühe terviku kokku, sest igaüks oli näinud ja märganud seda, mida teine isegi ei osanud vaadata.
Ükskord käisime Viljandis  Ugala teatris vaatamas üht näidendit. Olime siis 7kesi, nii noormehed kui tüdrukud meie rühmast. Peale näidendit läksime kohvikusse, kus siis muljetasime, mis meile meeldis ja kas tasub teinekord jällegi tulla. Üllatavalt olid noormeestele hästi meelde jäänud dekoratsioonid, naiste riietus ja juuste värvus, aga tüdruktutele jällegi, mida keegi ütles või tegi.... Oleks justkui uuesti seda näidendit vaadanud, ilma et osatäitjad ise kohal oleksid olnud.
Mina mõtlen tihti, et mis kellelgi seljas oli, kui ta kohtumisele tuli ja ausalt öeldes ega alati küll meeles pole. Pigem jäävad lausutud sõnad meelde.
Niisiis, mida me siis vaatame ja näeme teise inimese puhul? Nüüd muljetan veidi meeste arvamusi, kes sel teemal on arvamust avaldanud. Palun mitte solvuda, kui mõni end puudutatuna tunneb, kõik ei ole alati must-valge.

Miks mehed vaatavad blonde naisi:

• nad tunduvad haprad olema (tahaks kallistada),
• nad on saamatud, nendega ikka juhtub alati midagi (saab abi pakkuda)
• on rumalad (tõstab kõvasti meeste eneseuhkust),
• on sellised külmemad ja pole agressiivsed (mis ei tekita ohutunnet mehes), 
• nende nahk on heledam ja puhtam (vistrikuvaba),
• sobib hästi näitamiseks- eputamiseks oma sõprade ees, sest tavaliselt on blondid ka nägusad neiud.

Ja mis võlub punapealistes ja brünettides?

• nad on aktiivsed (hea suhelda),
• hea huumorimeelega (saab nalja visata, ilma et keegi solvuks),
• haritud (saab mitmekesiselt rääkida kõigest),
• on julgemad (nõustuvad kiiremini tantsupõrandale jt tulema),
• on temperamentsemad,
• üldjuhul teavad, mida tahavad...

See oli väike loetelu, aga neid arvamusi on palju rohkem ja palju erinevaid.

Mulle meeldisid lapsepõlves noormehed, kes olid blondid ja heledate silmadega, siis millegipärast muutus minu maitse ja üle 30 aasta meeldisid  mehed, kes olid heledate silmadega, kuid tumedate juustega. Viimasel ajal pole mul enam kartust ka pruunisilmsete ees, ka neil  on kenad silmad. 

Nii, et kui teil on mingi maitse-eelistus mingi noormehe/neiu suhtes, siis ütlen, aja jooksul võib kõik muutuda ja see, mida te olete alati eelistanud, võib muutuda meile hoopis vastumeelseks.

HUKUTAV ILU

Mis saab siis ühe inimese jaoks hukatuslikuks, kas tõesti ilu??? Mingil määral küll. Olen jällegi kokku puutunud paljude kenade tütarlaste ja noormeestega, kes ei saa asu vastaspoolest.

Kord rääkis oma loo üks minu hea (mees)tuttav Margus , kel oli looduse poolt kaasa antud ilus näolapp, tumedad lokkis juuksed ja atleetlik keha, samas ka parajat pikkust.

Ükskõik kuhu ta ka ei läinud, ahistasid tüdrukud teda alati. Mis kõige nõmedam, isegi tema sõber oli tihti kuri, et kõik ilusad tüdrukud just tema sõpra eeslitasid. Aga samas ei nautinud Margus ühtki sellist agressiivset suhet, tema soovis ise valida. Kogu see ahistamine viis selleni, et ta hakkas tüdrukuid, pidusid ja üldse seltskonda vältima. Kui meil sel teemal jutuks tuli, et mis talle ei meeldi, siis vastas, et tüdrukud võiksid end vähemalt niipalju austada, et mitte end ise poisile pakkuda. Tema arvamus naistest muutus pea kahe aastaga ja ta võttis naisi kokku ühe lihtsa sõnaga-"lehtsabad". Kahjuks ei saanud mina kuidagi seda arvamust muuta, olgugi, et mina end talle pole kunagi pakkunud. Kui viimati teda pea 20 aastat tagasi nägin, siis ta oli ikka üksik ja arvas, et nii ka jääb. Kahjuks ei tea, mis on temast praegu saanud.

Teine lugu jälle ühest gigolomehest Matist, ta ei olnud küll ilus, aga sümpaatne ja hea suhtlemisoskusega.

Ühel peol veidi joobnuna tegi ta juttu oma "saavutustest" ja see oli jahmatav- tema vanuse kohta (20 eluaastat) oli ta suutnud magada juba umbes 100 naisega.... See tekitas kõhedust ja seda juttu kuuldes mõtlesin, et mina ei tahaks küll 101-ne olla. Üritasin teda vältida alati, kui ta kusagil silmapiiril oli Ükskord ta aga küsis, et miks ma teda väldin, siis ütlesingi, miks. Ta hakkas suure häälega naerma..... pärast mida ta ütles, et ma olen küll kena tütarlaps, aga voodisse ta mind küll tirima ei hakka, kuna ma olen väga tagasihoidlik, mis tema arvates näitab, et mul puuduvad igasugused kogemused intiimvallas..... Olin ühtäkki õnnelik ja samas üllatunud, sest mul tõesti puudusid kogemused. Mõtlesin pikalt, et kuidas ta seda teadis, kes milline naine on?! Tundus, et ta luges mu mõtteid ja selgitas, et mõned naised on nagu magnetid. Kuidas palun? Jah, selgitas ta edasi, et mõned naised on sellised, mitte oma välimuselt, aga olemuselt. Kui tema(Mati) suhtleb tüdrukuga, siis teab ta täpselt, kes mida tahab. Imelik, mõtlesin endamisi ja küsisin, et kas naistel on siis näojoontesse midagi kirjutatud?! Mille peale Mati vastas: Ei, kehakeel räägib enda eest.

Tean, et see noormees on nüüd õnnelikus abielus ja  tal on palju lapsi, loodan väga, et naine austab teda, teadmata, mis mees ta noorpõlves oli. Ja võib olla lihvis ta hoopis oskusi naistega, mis ta õnneliku abieluni viis.

Aga nüüd jõudsin järjega naiste juurde. Üks lugu tüdrukust, kes oli piltilus. Ta meeldis kõigile, oli koolis väga armas, abivalmis. Imekombel polnud tüdrukud ta peale kadedad. Siis kui ta läks peale põhikooli keskkooli, siis õppis ta ainult "viitele" seni, kuni ükskord tutvus ta ühel saunapeol ühe vanema mehega. Ei tea, kas oli süüdi alkohol, aga see oli üheöösuhe, mis lõppes fiaskoga. Tüdruku esimene kontakt mehega ja oligi lapseootel. Olgugi, et ta oli 17, aga 90ndatel oli see tabu teema, et keegi nii noorelt emaks saab. Mis kõige kurvem, see mees, kes oli tulevase lapse isa, loobus noorest neiust põhjendusega, et ta on abielus ja ei kavatse oma naise juurest ära minna. Nii kahju ja kurb oli teda vaadata, me teadsime, et ta on õnnetu, aga mida meie teha saime. Tema sära silmadest kadus, õppimine polnud enam prioriteet nr 1, ta üritas ükskord isegi end auto ette visata, kuid õnneks oli samal ajal tema klassivend lähedal jalutamas. See klassivend oli tema lapse ja ta enda elupäästjaks ja teate, mis edasi sai, see noormees võttis ta oma juurde elama. Kui laps sündis, andis ta lapsele oma nime ja oli lapsele igati isa eest. Ja muideks, kui laps aastaseks sai, tuli see lapse "pärsiisa" last õnnitlema. Millega kõik lõppes, seda isakest ei lastud isegi korterisse ja öeldi, et tal pole mingit õigust siia tulla.

 Sellest hetkest peale hindan väga seda lauset (klassivenna poolt öeldud): Isa pole see, kes lapse on teinud, vaid see, kes selle üles kasvatab.

Ka minul on olnud ahistavad hetki oma noorpõlves. Iga naine/ neiu hindab oma süütust. Seni kuni sa pole seda kaotanud, kardad sa otsest kontakti iga mehega.

Mul on olnud elus mitu sellist olukorda. Väga vähesed teavad, mis mu elus on toimunud ja ebameeldivaid hetki püüad ikka unustada.

Esimest korda oli see siis, kui õppisin 8.klassis. Meile tuli mingi tädi tuttav, kes tõi kanadele toidujääke. See mees oli oma 30 aastat vana. Kuna tädi oli ise nii laisk, et ei viitsinud ise minna, siis saatis minu koos selle tüübiga kanalasse, mis asus meie tagahoovis. Niipea kui ma olin värava avanud jooksid kanad minu juurde ja ütlesin tollele tüübile, et värav tuleb kinni panna, sest muidu lähevad kanad aiast välja. Kuulsingi väravaklõpsatust ja kummardusin kanadele kotisisu välja puistama, kui korraga tundsin, et mingid kämblad minu kehast kinni haarasid ja selle tüübi keha surus vastu mind kõvasti ..... te ei kujuta ette, mis mõtted, mul läbi käisid... tean, et haarasin käega, et virutada ja ta painas need mu selja taha. Jessas kui jube tunne oli, et sa oled just kui käeraudades ja midagi teha ei saa. Vähemalt 5 minutit üritas see tüüp mind küll musitada, küll riidest lahti võtta ja siis ise end paljaks koorida... mulle tundus see aeg lõputu. Kui te küsiksite, miks ma ei karjunud, siis ta hoidis oma suurt kätt minu suu ees......  Ma ei tea, kuidas mul õnnestus lahti rebida, aga oma üllatuseks olin ma oma madala puukuuri katusel välgukiirusel ja ütlesin, et karjun seni, kuni keegi tuleb..... See muidugi ehmatas selle tüübi ära, tean, et ta võttis oma pluusi ja jooksis minema..... Ja katuselt tulin ma alla alles pool tundi hiljem, nii igaks juhuks..... See olukord oli nii ebameeldiv, et ma ei jäänud enam kunagi võõra inimesega kahekesi.... Loomulikult pole ma sellest kellelegi rääkinud, isegi praegu kirjutades, tulevad külmajudinad peale.

Teist korda õnnestus mul sattuda jälle täbarasse olukorda tänu sõbrannale tehnikumi ajal. Kuna kodukord nägi ette et, kella kümneks õhtul peavad kõik olema oma tubades, siis otsustasime sõbrannaga kell 8 õhtul minna jalutama. Oli selline septembrilõpp ja ilm veidi jahe, aga kuiv.

Käisime ühe tiiru pargis, siis tuli sõbranna geniaalsele ideele, minna bussijaama. No läksimegi. Seal oli mingi paras kamp poisse, osadel mingid joogipudelid käes. Ütlesin sõbrannale, et see pole hea mõte, nende poistega suhelda.... Aga noh, ma polnud ju üksi. Sai natuke naerdud ja siis üks noormees oli meie kursakaaslane, tegi ettepaneku tema sõber koju saata, kes elas 10 km asulast väljaspool. No mõtlesin, et 10 ma ei käi kindlasti, aga paar km võiks siis ju saata, seda enam, et suure kambaga.

Kõik alguses oligi hästi, kuni sõbranna ütles, et ta läheb põõsastesse pissile ja siis tuleb meile järgi. Ta läks "pissile" koos kursakaaslasega ja üks poistest läks koju tagasi...Jäin ühe purjus poisiga kahekesi maanteele. Ootasin ja ootasin ja keegi põõsastest tagasi ei tulnudki.... Ütlesin, siis noormehele, kes oli täis nagu tinavile, et lähen ühikasse tagasi, et tema mingu koju. Ma ei tea, mis juhtus, aga korraga tundsin, et mul on hirm. Õues oli juba päris pime. Poiss ei liikunud paigastki, et koju minna, siis korraga tundsin, et ta haaras minust kõvasti kinni ja kallistas omaarust. Mul lausa luud raksusid. Tõmbasin end kuidagi lahti ja hakkasin eest ära jooksma. No te ei kujuta ette, kui sirgelt ja kiiresti võib joosta üks purjus poiss. Igal juhul oli ta varsti minu järgi ja haaras mind riietest ning lõi mu pikali rohu sisse.....mõtted oid peas igasugused..... hakkasin karjuma, mille peale pani ta oma vastiku käe mu suule, nii, et mul oli raske hingata.Tema õnnetuseks, ei saanud ta mind vägistada, sest sel ajal olid moes liibuvad püksid ja neid jalast ära saada oli terve kunst..... aga ta üritas ikka edasi... Kuulsin ainult kuidas minu särk ja jakk ragisesid. Mõtlesin endamisi, kui jube tunne on olla süütu ja siis sattuda sellistesse vägivaldsetesse kätesse.... mõtlesin ka seda, et ma ei tea ta nimegi..... Vähemalt pool tundi maadles ta minuga, olgugi, et ma olin maalt pärit ja tugev tüdruk, aga jõukatsumises jäin kõvasti alla. Ma palusin sel hetkel ainult juhust, et mingid jõud mind sellest olukorrast päästaksid. Ja siis mul tuli pähe üks mõte ja palusin tal lasta mind lahti, sest tahan pissile minna. Ega ta ei tahtnud lahti lasta, aga siis ütlesin, et siis pissin püksi, mille peale ta ültes, et ta laseb, aga et ta on minu kõrval...... Juhtus aga nii, et tal vist endal tuli ka häda peale, ja niipea kui ma nägin, et ta minust ühe käe lahti lasi, et ise pissida, ma tõmbasin kiiresti teise käe lahti ja panin  jooksu, ma pole vist ealeski nii kiirelt jooksnud ja ainus asi mida ma ei julgenud teha, tagasi vaadata...... Tänasin taevaseid jõude, et ma olin ikka ühes tükis ja süütu......ja mis peamine elus.....

Jõudsin ühikasse täpselt kell 10 õhtul ja mulle tuli vastu 3. kursuse noormees, keda teadsin.... kui ta mind nägi, kutsus ta mu oma tuppa ja küsis, mis juhtus..... Üritasin kõik ära rääkida, ta andis mulle rätiku, et end puhtaks teeksin, enne kui oma tuppa lähen (riided oli kõik porised ja rohused). Ma ei tea, kas rahustas mind tema hoolivus või see, et ta mu sõbrannale peapesu tegi, igal juhul olin hetkel turvalises kohas.

Nüüd siis panen südamele noortele naistele, kes ei taha sattuda vägivalla ohvriks, vältige võõrast seltskonda, eriti joogiseid inimesi, ärge minge tundmatutesse kohtadesse ja olge valvsad!

Minul oli õnne, mida teil ei pruugi olla!

Ja alati mõtlen siinkohal nii, et kui ma oleksin inetu pardipoeg, vaevalt, et keegi mind oleks tahtnud kasvõi saatjaks. Nii, et ilu võib olla hukutav nii teile endile kui ka teistele ja neid rajalt kõrvale juhtida.

See juhus tegi mind valvsaks ja tänu Jumalale, ei ole ma kordagi seda pidanud uuesti üle elama.