Aga kõigepealt siis jõudsime sadamasse. Meie laev juba ootas meid, mahtusime kogu bussitäiega kõik ühele laevale.
Väike kunst oli muidugi kasuisal, kel tuli karkudega üle kitsa trappi laevale saada. Pakuti küll abi, aga hetkel arvas kasuisa, et saab ise hakkama ja sai ka.
Juba kaldal olles imestasin, kui ilus sinine meri.Kohalikud rääkisid, et kui on väga soe ilm, siis kipub udu mere kohal olema, aga pilt peaks mõne aja pärast selgemaks minema.
Meie sõit siis algas. Sõites ise mere peal ja olles samas mägede vahel, tekitas sellise erilise tunde. Kuigi merel puhus tuul, ei olnud see külm, vaid selline jahe.
Sellised pildid avanesid meile jahi pealt, tasuks tausta vaadata:
Kui nüüd tähelepanelik inimene märkas, siis udu oli juba hajunud ja päike paistis soojalt.
Möödusime huvitavatest koobastest, kus varasematel aegadel oli mereröövlite meelispaik pesitsemiseks. Nad uuristasid kaljuseintesse lõhed ja peitsid end siis nendesse, kuni mõni laev silmapiiril oli, et siis ootamatult rünnata. Küsisime giidilt, kas ka praegu mõni piraat kusagil pesitseb, aga meile vastati, et nüüd pole neid juba ammu aktiivseid piraate nähtud.
Seejärel jõudsime ühte väga huvitavasee kohta. Olime just kui kahe mäeaheliku vahel, aga samas ikkagi merel. Siin pandi jaht ankrusse ja meile anti päris pikalt aega ujumiseks. See oli meie esimene võimalus ujuda.
Mina muidugi kardan ujuda vees, kus ma jalgadega põhja ei tunne (jällegi üks minu foobia), aga see-eest oli mu tütar julge, läks kohe ujuma.
Niipea kui ta vette hüppas, kuulsin ainult sulpsatust ja mõtlesin, mis nüüd kukkus. Aga siis sain aru, et minu tütar tegi hüpeka. Ütles, et vesi on ülisoolane ja hoiab veepinnal päris hästi. Samas ütles, et vesi on väga hea ujumiseks, sest soojust on piisavalt.
Hiljem ütles meile giid, et põhja sügavus, kohas, kus me jahiga seisame, on umbes 17 meetrit.
Tütar siis ujus ja trikitas ja mina tegin pilti.
Korraks kadus päike ja selline õhtu tunne tuli kohe peale. Aga õnneks ei olnud see pimedus kaua.
Ujumise aeg sai läbi ja tuli veest välja ronida. Kõik, kes veest välja tulid, ütlesid, et vees oli soojem.
Seni kuni kõik veel end kuivatasid ja riideid vahetasid, hakkas jaht liikuma edasi. Mina mõtlesin, et võtan laevatekil veidi päikest, aga seda tegid juba mõned enne meid, Mõni oli trikoo peal, mõni jopes, aga enamusel olid jalad paljad ja nautisid päikest.
Edasi sõitsime piki rannikut ja kuulasime lugu Kekova linnast. Kekova, see on veealune linn. Ehitatud kunagi palju sajandeid tagasi saare mäejalamile.Tuli korduvalt üles ehitada, sest see ei pidanud sagedastele maavärinatele vastu. 2. sajandil toimus nii tugev maavärin, et suurem osa saarest ja linnast jäi vee alla ning elanikud hukkusid. Hellenistlikust ajast on alles ainult varemed ja jahil, mille põhjal on vaateaknad, on uppunud linna hästi näha. Nähtavad on kunagised majade seinad, kirikuseinad, trepid. Praegu on Kekova saar väga populaarne koht ekskursioonideks. Saarele ujuda ei saa, see on rangelt keelatud, sest paadid võivad vigastada vähem kui meetri sügavusel olevaid hooneid, mis on saare vahetus läheduses. Samuti ei lubata ka sukelduda, sest selleks peab olema väljastatud eriluba.
Mööda merd sõites me nägime veepiiril sarkofaage, mis tuletasid meelde ümberpööratud paate. Veel on näha kindlus, mille otsas lehvib lipp, mis on ehitatud saare kõige kõrgemasse tippu.
Viimaks möödume Simena külakesest ja jõuame sadamasse See on ilus linnake mäekaljul, mis on turistide poolt väga armastatud. Suvel saavad turistid privaatselt siin puhata ja üürida maju, kortereid, mis on päris kallid. Kohalikud teenivad oma elatist paadisõiduga või kui on hooaeg, kalapüügiga.
Neljanurksed avad on puidust talade kohad.
Saunavaremed, kus on järgmised ruumid: külm vann ehk frigidarium, sooja õhu ruum ehk tepidarium ning kuum vann ehk caldarium. Peale selle oli rooma saunas ka riietusruum ehk apodyterium, sellest ruumist edasi sai alguse avalik saun.
Jõudsime siis sadamasse, kus meid ootas juba buss.
Meie imeline paadireis oli lõppenud.
Edasi algas bussireis hotelli, kus me ööbisime. Tee peal nägime ka kitsi, aga neid pildile saada oli raske, kuna nii buss kui kitsed liikusid. Aga see-eest nägime ilmelist vaatepilti, kuidas buss mäkke tõusis ja majad allpool ühe pisemaks muutusid.
Lõpuks jõudsime hotelli.
Päev oli nii pikk ja sisukas, et uinuda oleks tahtnud kohe.
HOTELLIS.
Kui olime oma toad hotellis kätte saanud, siis vaadasime esmalt üle toa ja siis üritasime pildistada. Peale fototuuri tahtsime vaadata rõdule. Nagu ikka, on alati elul mingi vingerpuss varuks. Esiteks ei õnnestunud meil kuidagi avada rõduust, sest see ei tulnud lihtsalt lahti ja seejärel kui otsustasin, et natuke vajutan kõvemini ukselingile, oleks uks äärepealt otsast kukkunud, hea, et viimasel minutil kinni haarasin. Need pakettaknad on ikka imeasjad. Kusjuures pärast ei läinud ta jällegi kinni korralikult, nii, et kogu öö magasime õuehäälte saatel.
Aga see polnud veel kõik. Tütar üritas kardina korralikult ette tõmmata ja see kardinapuu hakkas kõikuma ning kardina üks ots tuli lahti, nii et tagasi enam panna ei õnnestunud. Ma üritasin küll paremini sättida ning kardin ka veidi püsis, aga ilus ta kohe kindlasti välja ei näinud.
Tütar ütles, et ma olen "maailmaparandaja", sest kui midagi katki läheb, üritan olemasolevate vahenditega kohe asjad ära parandada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar