ERILISED INIMESED- KAITSEINGLID

Iga inimene on elus eriline ja kordumatu. Lihtsalt ühed inimesed jäävad sulle silma positiivselt, teised negatiivselt. Mõni inimene jätab sinu ellu kordumatu mulje,  teist lihtsalt enam ei mäletagi.

Kirjutasin juba oma blogis hingesugulastest, aga siin peatun inimestel, kes on minu elus olnud. Nad on jätnud kordumatu mälestuse, teised aidanud sõnade või tegudega. Mina nimetaksin neid KAITSEINGLITEKS. Mõni ingel on aga nähtamatu olnud ja lihtsalt aidanud.

Täiesti juhuslikult ostsin ühe raamatu "Inglid minu juustes", autoriks Lorna Byrne.

Otsin selle pigem sellepärast, et sisu tundus huvitav. Mõtlesingi, et loen siis enne magamaminekut, küll uni peale tuleb.

Kui ma aga seda raamatut lugema hakkasin, siis ei suutnud ma enne seda rahule jätta kuni olin kogu raamatu läbi lugenud. See raamat oli nii kaasakiskuv ja huvitav, et ma ei suutnud seda kuidagi käest panna. Nii juhtus, et mõnikord lugesin seda raamatut lausa poole hommikuni ja panin käest ära ainult sellepärast, et silmadele veidi puhkust anda.

Ma lugesin ja imestasin, kuidas ka minu elus on olnud olukordi, kus ma ei mõista, miks üks või teine asi juhtub, aga siiski lõpeb õnnelikult.

Pärast selle raamatu lugemist vaatasin elule hoopis teise pilguga.

SOOVITAB SOOJALT! VÄGA HEA RAAMAT!

Niisiis inimesed, minu kaitseinglid.

Minu esimene kaitseingel oli minu vanaema, inimene, kes alati palvetas minu eest ja alati oli toeks, kui teda vajasin. Kirjutasin temast teemas- Hingesugulane.

Kuidas ta siis minu kaitseingel oli?

Kui olin 5aastane, siis me käisime tihti jõe ääres pesu loputamas, sest sel ajal polnud populaarne pesumasinas pesemine. Samuti sellised kemikaale nagu seda on praegused pesupulbrid. Enamus asju sai pestud rohelise seebiga.

Vanaema oli just parajasti väiksel sillal ja loputas asju. Siis ütles, et paneb asjad kaussi ja tuleb kohe tagasi. Aga ma tahtsin ka vaadata, kuidas ta seda teeb- loputab riideid. Ma kummardusin ja kukkusin jõkke, sest see sild oli päris libe. Ma ei tea, mis juhtus, aga korraga läksid mu kõrvad lukku ja silme eest läks pimedaks. Ma ei saanud hingata ja ujuda ka ma ei osanud. Isegi karjuda ei saanud. Peast käis läbi mõte- nii ma surengi, kui äkki korraga kusagilt tuli käsi ja võttis mu riietest kinni ja tiris jõest välja. See oli vanaema, ta silmad olid väga ehmatunud. Mul läks vett päris korralikult kurku ja ma köhisin päris korralikult, aga õnneks olin ma elus.

See oli siis minu esimene pääsemine tänu kaitseinglile- vanaemale, kes sel hetkel õiges kohas ja õigel ajal oli.

XXX

Samavanuselt juhtus veel üks intsident, mida ma mäletan väga ähmaselt, aga kuna ema rääkis sellest tihti, siis ma üritan need asjad rääkida tema kirjelduste läbi.

Mängisime koos ühe tüdruku- Jelena majas ja meil oli päris lõbus, siis aga otsustas see tüdruk, et on liiga igav ja tuleks teha midagi põnevat. Läksime tema majja, tal oli parajasti remont ja istusime siis lahtisele aknalauale. Tegemist oli maakoduga ja aknalaud oli suhteliselt madal. Akna all oli telliskivi hunnik, mis oli tekkinud remondi käigus. Siis ütles ta mulle, et hüppame selle hunniku otsa, siis on lõbusam. Ma ei tea, mis juhtus, aga ma mäletan, et ma vaatsin sellele kivihunnikule otsa ja mõtlesin, nii teravad kivi nurgad. Ja peale seda ma ei mäleta midagi. Mul oli tunne nagu selle tüdruku käsi lükkas mind selja tagant ja ma kukkusin kivihunniku otsa laubaga. Kõik, mis toimus, oli kui unes, sest ma ei mäleta midagi, aga ema ütluste järgi juhus nii: Tüdruku ema oli kuulnud, et midagi juhtus ja jooksis kohale, kuna ma olin meelemärkuseta, siis üritas ta mul verd peatada ,mis tuli päris korralikult kulmu kohalt ja kutsus kiirabi. Samuti kutsus minu ema ja mind viidi haiglasse.

Mul õmmeldi see koht kinni ja tulin meelemärkusele alles pärast seda õmblemist. Siis kui ärkasin tundsin teravat valu kulmu juures, just nagu silm oleks paistes. Siis ema ütles, et ma rahulikult lamaksin. Ma ei saanud millestki aru, kus ma olen ja mis juhtus, tean ainult et mul oli süda paha ja kulm valutas. Aastaid hiljem, kui olin juba suurem, ütles ema, et ma sain peapõrutuse. Vahel naljatan, et seepärast mul normaalset mõistust polegi...

Aga jällegi oli selle tüdruku ema õigel ajal õigel kohas ja tänu jumalale, et ta oli medtöötaja ja teadis, mida teha. Nüüd on see inimene ammugi parimatel jahimaadel, sest ta suri vähki, aga tänulik olen ma talle ikkagi.

XXX

Nüüd tundub, et paljud aastad läksid mööda ilma, et midagi tõsist oleks juhtunud.

Episood, mis mulle meenub, on talvisel ajal, siis kui olin juba 6. klassis. Peale kooli me läksime koju ja mööda teed, mis oli libe, üritasin lihtsalt püsti seista. Ühekorraga oli nii libe, et käisin käpuli. Minu klassivend küsis kohe, et mida ma leidsin, andku pool talle, ütlesin "midagi". Ta hakkas naerma ja käis ise käpuli. Mille peale ma ütlesin, said, mida tahtsid.

Aga see polnud veel kõik, veidi enne ülekäigurada, ma nägin, et midagi just kui kukkus, kummardasin vaatama, aga ei näinud midagi. Siis kui kummardusin, kuulsin, kuidas auto sõitis suure kiirusega üle tänava. Tõstsin pea ja imestasin, et kuidas ma seda autot ei näinud. Kui ma poleks märganud, et midagi just kui kukkus, oleksin teele astunud ja auto alla jäänud. Kummaline?! Aga hiljem, raamatut lugedes mõistsin, et tegu oli nähtamatu kaitseingliga, kes sel hetkel üritas mind kaitsta. Ja seda, et ma nägin, et midagi kukkus, ei ole väljamõeldis. Kahjuks kõik ei kuula ja näe ingli sõnumeid ja hoiatusi.

XXX

Järgmine episood on mul noorpõlvest, kui olin 18aastane. 

Mul olid siis juba juhiload olemas ja me tahtsime tüdrukutega minna diskole, kuna aga Hiiumaal suhteliselt vilets trantsport on, siis valik oli ainult kas minna 20 km jala või küsida "isalt" autot. Muidugi oli isa nõus andma ja me saime auto ja panime paagi kütust täis. Kõik oli super. Mäletan, et meil oli väga tore ja sel päeval oli DJ Gert Klaus. Imelik, et mäletan. Aga peale pidu, mis lõppes alles öösel, kutsuti meid veel edasi pidu panema. Ise ma tundsin, et peaks natuke puhkama, sest väsimus oli peal. Me läksime ühte korterisse ja seal pakuti juua. Ma ise ei joonud, kuna ma pidin roolis olema ja see on väga vastuturikas töö. Mul lubati ühes toas pikali visata. Ma mäletan, et ma vist isegi magasin 15 minutit, ilma, et oleks kuulnud, kes mida teeb.

Siis peale seda tuldi juba tuppa, sest oli vist igav ja mind tiriti seltskonda. Istusin seltskonnas pea tund ja ütlesin tüdrukutele, et peame liikuma hakkama, sest muidu isa muretseb.

Hakkasime siis sõitma ja kuna kaks noormeest oli ka samast kandist, siis tulid nad koos meiega.

Ma tundsin, et ma olin väga väsinud ja ütlesin oma "õele", et ta mul magama ei laseks jääda, sest muidu oleme kõik kraavis.

Õues oli öö ja väga pime, kuigi oli suvine aeg. Ma mäletan, et iga hetk kui ma tundsin, et jään magama toksas mind "õeke" vastu õlga ja see aitas, teised juba kõik magasid. Ühel hetkel ma ei tea, mis juhtus, aga ma tean, et ma jäin magama ja tundsin, et auto jäi seisma- lihtsalt mootor jäi korraga seisma. Ma tegin silmad ehmatusest lahti ja läksin õue. Väljas oli päris jahe ja ma jäin vaatama ühte asja, mis oli mõni meeter enne meie autot keset teed- pakitud heinapall. Jessas! Kui auto mootor poleks seikunud, ma oleksin raudselt sellele otsa sõitnud. Ma isegi ei mõista, kuidas sai mootor lihtsalt niisama seisma jääda, aga igal juhul tänan seda juhust, et ma ei sõitnud kedagi surnuks.

Muidugi said nooremehed auto käima, aga see oli kõigile väga müstiline, et auto jäi seisma enne heinapalli. Ime! Koju jõudsime õnnelikena.

XXX

Järgmine juhus. Kui oli 18aastane, siis minu ellu ilmus noormees, kes võlus mind oma lihtsusega. Me kohtusime ja saime headeks sõpradeks. Ühel hetkel avastasin, et olen lapseootel. See oli keerulisemaid aegu minu elus. Minu ema ei soovinud veel vanaemaks saada ja ma ei teadnud mida teha. 

Aga õnneks läksin ma Hiiumaale ja rääkisin nö oma emmele, kes mind alati oli igas asjas toetanud ja aidanud, et mul selline lugu. Jah, ta polnud küll vaimustuses, aga kuna tal endal oli 4 last, siis sai ta minust väga hästi aru ja ütles, et esimene laps tule alati sünnitada, sest tulevikus, ei pruugi enam muidu lapsi saada.

Ta korraldas kõik nii, et ma jäin elama Hiiumaale ja sain tema abiga õmblustsehhi tööle ja üldse olin ma väga rahul kõigega, mida ta minu heaks tegi. Sellest inimestest olen ma ka korduvalt rääkinud. Kahjuks ka teda pole enam meiega, sest ta suri samuti vähki.

Tänud emme- Milve!

Praegu olen ma õnnelik, sest mul on maailma parim vanem tütar, kes mulle on rohkem sõbranna kui tütre eest. Ma olen ütlemata õnnelik, et jumal kinkis mulle sellise võimaluse omada nii toredat tütart.

XXX

Ja üks selle ajastu episoodidest.

Neli aastat tagasi jäin oma neljanda lapse ootele. Alguses oli kõik korras, kuid mida lõpu poole, siis seda viletsamaks läksid kõik näitajad, mis pidid muidu normis olemas. Kui olin juba 9 kuud rase, siis suunas mu ämmaemand mind haiglasse uuringutele. Ma ei käinud just hea meelega, aga teadsin, et lapse tervis on kõige tähtsam.

Olin häälestanud, et teevad mõne päeva uuringuid ja siis saan koju tagasi. Minul küsiti, et kuhu ma minna tahan, ma ütlesin Narva.

Paningi kõik asjad valmis lootuses, et mõne päeva pärast olen kodus tagasi.

Kui jõudsin haiglasse, minult küsiti, et keda ma soovin ämmaemandaks ja minule pakuti 5 arsti. Ma ei tea miks, aga ma valisin meesarsti. Mulle anti palat ja siis kohe tuli ka arst, kes mu läbi vaatas ja suunas ultraheliuuringutele. Järgmisel päeval pidin ma varahommikul minema ultraheli uuringutele. Ma ei tea, aga ultraheli arst ei öelnud mulle midagi ja see tekitas minus pingeid, et midagi on vist valesti. Siis aga lohutuseks ütles, et kõik on korras, arst tuleb ja räägib kõigest.

Tunni pärast tuligi arst palatisse ja ütles, et ta keerutama ei hakka ja räägib kohe asjadest. Mõtlesin, et nüüd on midagi valesti.

Ja ta ütleski, et lugu on järgmine, minu lapsel on nabanöör ümber kaela ja on kaks võimalust, kas ma lähen koju ja ootan, kuni sünnitus algab ise või homme hommikul kutsume sünnituse kunstlikult esile. Ma olin šokis ja ütlesin, koju ma kindlasti ei lähe, kui asi nii tõsine on.

Jah, järgmisel päeval kutsutigi sünnitus esile ja kui minu teine poeg sündis, siis ämmaemand ütles, Ah sa meie kuldkihar! Ta juuksed olid tõesti nii kuldsed päiksevalguse käes. Aga nabanöör oli tal lausa 2 korda ümber kaela. Ämmaemand ütles, et ime et ta elus on, aga ta nägu ja silmad on vähemalt paar kuud punased, kuna hapniku puudus oli.

Ma tänasin Jumalat ja tänasin arsti, kelle ma valisin ja ämmaemandat, kes sünnituse vastu võttis. Olen nii õnnelik, et mu laps elusa ja tervena sündis.

Praegu naudin iga hetke, mil mu pojake tuleb ja kallistab mind ja teeb musi, temast on alati rõõm.

XXX

Ja minu ühest erilisest sõbrast.

Vahel viib elu sind kokku inimestega, keda sa reaalselt ei näe,  kuid alati on sinu jaoks olemas.

Mul on selline inimene Indiast, kellega ma tihti suhtlen ja ta on mu eriline sõber.

Miks?

Sest ta on alati olemas, kui mul on midagi pahasti või soovitab ta õiged asju, mis tõesti töötavad.

Hiljuti juhtus lugu, kus mul on väga paha päev ja ma tundsin end väga pahasti. Igaüks teeb midagi, et end hästi tunda. Mina sel päeval nutsin ja püüdsin pahameele uputada veiniklaasi. See mõjus päris korralikult, kuna ma polnud sel päeval eriti söönud ja ma tundsin, kuidas kogu mu maailm ringi käib pärast esimest klaasi, siis otsustasin pikali heita. Ma pole üldse mingi joogisõber, aga sel hetkel oli soov muredest vabaks saada. 

Õnneks jätsin ma lahti Skype ja kui ma tundsin, et ma ei suuda enam üldse olla, sest mu enesetunne läks väga viletsaks, kuulsin kuidas keegi kirjutas mulle, opaa- see oli mu India sõber. Niipea kui ta sai aru, mis juhtus, ütles, et ma kohe läheksin dušši alla, organismi puhastaksin  ja siis läheksin magama. Aga ma ei suutnud kuidagi püsti tõusta, ta ütles, mitu korda, et tõuse üles ja mine pesema ja siis magama. Ma ei tea miks,  aga ma kuulasin sõna ja tal oli õigus, see tõesti töötas. Ta ootas mind kuni ma dušši all käisin ja siis ütles, mine nüüd magama ja lülita kõik välja. Uskumatu kui ma hommikul ärkasin, oli mul väga hea enesetunne.

Ma usun, et kui ma poleks pesemas käinud ja kogu see asi oleks mulle sisse jäänud, oleksin järgmisel päeva surnud. Tänan kallis sõber! Sa oled mind juba   palju kordi aidanud.

Olen talle juba mitu korda öelnud, et ta on minu kaitseingel!