Oli alanud juba 6. päev. Kui algul tundus, et aeg venib, siis 6. ks päevaks olime me reisikaaslastega omavahel sõbrunenud ja bussisõidud polnud enam nii igavad. Sai nalja tehtud ja tõsistest asjadest räägitud. Nüüd tundus, et aeg läheb liiga kiiresti edasi, oleks tahtnud pidureid tõmmata. Aga vähemalt teadsime, et ees on ootamas lõbus bussireis.
Enne veel kui hotellist lahkusime, tegin pildi mulle kingitud roosidest. Kahjuks ei saanud ma neid kaasa võtta, aga jäädvustada sain ikka.
Hommik algas kenasti, ilm oli päris kena, selge ja soe.
Täna oli meie reiskavas:
¤ Pammukale looduspark
¤ Vaibatööstuse külatamine.
¤ Türgi õhtu
¤ Öödisko hotellis
Tegime kuulsa hotelli ees veel pilte, kus olime ööbinud. Eks ikka selleks, et oleks, mida meenutada.
Kuna iseennast pildistada on raske, palusime seda teha meie meesgiidil. No ma ei tea, kas ta nägi esimest korda fotoaparaati, aga ta oskas vajutada mitu kaadrit enne, kui meie veel pildile saime. Aga seda naljakamad pildid jäid.
Pildile jäid ka türgi giid ja bussijuht.
Meie perekond.
Türgi giid Ahmed, kasuisa ja bussijuht Hassan.
Meie esimene sihtpunkt oli Pamukkale looduspark.
Siin pargis on linnud, mis on ka meile tuntud: pardid, haned. Linnud on siin enamasti aastaringselt.
Suvisel hooajal saab paadiga ka tiigi peal sõita.
Selles tiigis on soe ja väga roheline vesi.
Siia tulles on kohe pilt Hierapolisest. Selline oli linn oma õitsengu ajal.
Selline on loodupark, koos tiigiga.
Siit on näha Pamukkale mägi altpoolt.
Perekond sinikaelad.
HANED.
Suvine meelelahutus on talvepuhkusel.
ISANE SINIKAEL-PART.
ELISE PARDIKARJAS.
EMA.
ELISE.
SUUR PAMUKKALE MÄGI.
NAISED- mina, ema ja tütar.
ELISE PALMIKALLIS.
KASUISA TAHTIS ILUSAT TAUSTA PILDILE.
VAIBATOOTMINE.
Enne kui jõudsime tootmisesse kohapeale, rääkis meile türgi giid, et need vaibad, mida me kohe näeme on väga väärtuslikud, sest need on tehtud käsitsi ja ainult looduslikest materjalidest. Ja kes soovib osta, siis võib ta olla kindel, et see pole odav hiina võltsing, seda enam, et sellega kaasas käib ka sertifikaat.
Ega ma polnud eriti enne midagi kuulnud türgi vaipadest. Nüüd aga oli kohe see võimalus olemas, mitte ainult näha, vaid ka katsuda. Ning lubati näidata ka lendavaid vaipu, mille peale kostus bussist naermist.
Kohe kui tulime uksest sisse, tuli meile vastu tootmisjuht. Ta selgitas meile, et esimesel korrusel võime pildistada, filmida jne, aga teisel korrusel, kus on valmisvaibad, seda teha ei tohi. Nagu juht selgitaks, siis selleks, et hiljem ei hakataks odavaid hiina võtsinguid müüma.
Peab au andma juhile, kes elab Türgis, räägib inglise keelt ja väga palju tootmisalaseid sõnu ütles meile eesti keeles(näiteks, vill, puuvill, siid jne).
Juht rääkis meile, et tootmises on hetkel talvehooaeg ja siis vaibatootmine peatub. Kevadel kui on soojem, algab vaibatoomine taas. Kõik on seotud sellega, et maja peab siis kütma ja siis oleks vaiba hind kõrgem kui omahind.
Saime teada seda, et kõiki kudumistöid teevad naised. Vaiba valmimiseni võib kuluda 3 kuud kuni mitu aastat. Väiksemad vaibad saavad 3-6 kuuga valmis, aga suuremad võtavad tavaliselt aega 9 kuud kuni 1.5 aastat. Kuid on ka vaipu, mis valmis 3 pikka aastat. Sel juhul võib vaibal olla mitu autorit.
Vaipu tehakse villast, puuvillast, siidist ja ka segavaipu. Vaipade kvaliteet seisneb selles, et tehakse topeltsõlm, et see lahti ei aruneks.
Järgnevalt mõned pilid.
Juht näitab, et kõik vaibad värvitakse ainult looduslike taimede ja materjalidega.
Selleks võib olla tammekoor, sibulakoor, puuvõõrik, safran, indigo jne. Vastavalt lisatud kogusele too võib olla heledam või tumedam.
Siidiusside kookonid vees.
Meile räägiti nii, et siidiussi vastsed enne hukatakse, siis seejärel pannakse vette likku. Sest kuivast kookonist niit jookma ei hakka.
Peale esimese korruse ringkäiku suunati meid teisele korrusele.
Seal oli suur saal, kus meile lubati näidata vaipu, rääkida nende materjalist ja hinnast. Muidugi saame neid ka katsuda.
Olimegi saabunud saali ja kuna pingid olid paigutatud seina äärde, siis see moodustas U-tähe.
Meilt küsiti, et mida joome, pakuti nii teed ja mahla, kui ka alkohoolseid jooke.
Ma ise pole alkoholisõber ja Eestis pole ma viina pikki aastaid joonud, sest mulle ei meeldi selle lõhn ja maitse. Aga pakkumine raki(aniisiviin) koos türgi kohviga, tundus veidi intrigeeriv. Samas arutasin just ühe vanema naisterahvaga, et pigem puhas viin, kui pärast ei tea, mida oled joonud.
Natukese aja pärast toodigi meile joogid, teenidus oli väga viisakas. Ja esitlus võis alata. Muideks see raki ja türgi kohv sobis ideaalselt nind viin läks väga pehmelt alla, mõnus järelmaik jäi suhu.
Tootmisjuht rääkis, mis vaip see on ja millest valmistatud ja kui hinna ütles, siis oli kuulda kohe sellist üllatusnurinat.
Numbrid olid kõik kolmekohalised ja suuremad.
Juhtus ka üks koomiline olukord. Üks töötajatest üritas vaipa lahti rullida ja põrandale visata, aga sai kogemata pihta juhi näkku.
KÕik olid üliviisakad ja naerma ei hakanud sel hetkel.
Kui presentatsioon oli läbi, tuli juht minu juurde, sest olin temale väga lähedal.
Ta tuli kohe ütlema (inglise keeles), et me oleme oma õega väga sarnased ja ilusad. Ise mõtlesin, jälle, aga teadsin juba kellest jutt käib (minust ja minu tütrest- meid peeti ka eelnevatel päevadel kas õdedeks või sõbrannadeks). Kui ütlesin, et see on minu vanem tütar, siis ta küsis, kui vana ma olen, kohe vabandades, et see pole hea küsimus naistele. Ütlesin, et pole viga ja ma olen 41 aastat vana. Ta ütles kohe- Impossible! Ma ütlesin, et mu tütar on juba 22... Mille peale ütles: don´t believe!
Ta rääkis, et on Kanadast siia Türki tulnud juba lapsena koos vanematega. Ma veel mõtlesin, tal on kummaline aktsent (palju parem kui minul, aga on...).
Siis tuli juba minu tütar, kes oskas talle ilusti kõik ära selgitada, sest minu inglise keel pole kiita.
Oligi kogu esitlus lõppenud, siis korraga tormasid mingid naised ja mehed meie juurde ja kutsusid, lähme vaatama..... Korraga haaras keegi minu küünarnukist kinni, pani käe mulle vangu ja ütles palju komplimente (ilusad silmad jne). Vaatasin üks punahabe hoiab minust kinni. Siis kutsusin oma tütre tõlgiks, et kuhu ta tahab mind kutsuda.....kus selgus, et nüüd on kõigil võimalus minna galeriiruumidesse ja tutvuda ka käsitööga.
Läksime komekesi, mina, tütar ja see härra.
No tegelikult ei rääkinud ta üldse meile midagi seinapiltidest (raamitud kootud vaibakesed). Ta pigem ahistas mind isiklike küsimustega. Punahabe ütles midagi, tütar tõlkis.... jää Türki, kas oled abielus.... jne
Õnneks tuli tootmisjuht sellesse ruumi. Nad rääkisid midagi türgi keeles ja siis algas tekst meie nelja vahel eesti, inglise, türgi keeles. Lõpuks me palusime öelda, et meil Eestis ei ahistata naisi nii füüsiliselt kui verbaalselt.
Selle peale ütles tootmisjuht midagi härrale ja see lasi minu käe lõpuks lahti. Oli vahepeal tunne, nagu altari ette minek, ei lasta käest ka enam lahti.
Aga sain ka teada, et juht on 45 aastat vana ja tal on 2 poega.
Meie teema oli pigem see, et meie Eesti naised näevad ikka nii head välja. No mida imestada, ikkagi Põhjamaa. Aga tore oli kuulda, et ma näen välja nagu 25aastane.....
Seejärel saadeti meid trepini ja öeldi, kuidas välja saab. Täpselt 10 sekundi pärast tuli 2 naist, kes ütles, et kuhu te lähete, meil on teile veel siin nii palju näidata........ Jaa mõtlesime, et siit tööstusest vist välja ei saagi. No tegime viisaka jalutuskäigu ühte ruumi ja siis avastas naine, et saab rääkida meiega vene keeles, mis oli ka mulle suureks kergenduseks.
Aga kuna me midagi ei ostnud, siis saadeti meid väljapääsuni.
Huhh!!! Vedas!
Meie vanemaid aga polnud, oli selge, et nemad juba tühjade kätega koju ei tule. Ja ma ei eksinud, nad olid mingi vaibakese ostnud, mille eest oli tehtud esimene sissemakse 200 eurot, pole mõtet öelda, palju ta veel maksis kokku. Aga see vaip lubati saata Eetisse.
Tänase hetke seisuga see veel kohale pole jõudnud.
Kõik, kes vaibad ostsid, said kaasa sellise sertifikaadi, mida tuleb tollis näidata, et ostetud vaip on käibemaksuvaba.
Kui kõik olid bussis, siis saime edasi sõita. Meid ootas ees lõunasöök.
Koht, kuhu me sööma läksime, oli nagu pulmalaud, igal pool lehvid, valged linad ja toolid.
Lõunalauas meile pakuti väikseid šašlõkitükke, aga need ei olnud ei soolased ega vürtsikad. Muidu oli menüü vägagi omapärane, kõik toidud olid suurte pannide peal.
Vaatasin veel seda, et selle kohviku ühes seinas seisis bullerjani möödi asi, ehk siis köeti sellega ruumi. Neil ei ole kohvikutes keskkütet. Vähemalt minul ei õnnestunud ühtki näha.
Tagasitee hotelli kestis väga pikalt ja meie jõudsime hotelli juba pimedas. Vahepeal tegime ühe peatuse ja vaatasime suurlinna tulesid.
See on monument Türgi riigi loojale, keda selles riigis väga kummardatakse.
Mustafa Kemal Atatürk, tänu temale on Türgi praegu selline, nagu ta on.
Kes oli Kemal Atatürk, riigi tähtsaim inimene?
Lugege wikipeediast:
Õhtul jõudsime hotelli kella seitsme paiku. Meil oli väga vähe aega, kuna kell 8 pidi algama juba türgi õhtu.
Jõudsime vaevu end korda seada ja juba tormasime bussi peale.
TÜRGI ÕHTU.
Meil oli täna õhtul teine buss ja bussijuht samuti. Mulle meeldis, et tal oli tore kaasaegne muusika, aga see-eest kihutas nagu Schumacher. Kohati oli päris kõhe.
Aga kohale jõudsime ilusti.
Meil oli väga hea vaade, kuna istusime esilauda. Ainuke asi, mis väga häiris, oli see, et inimesed pidevalt jooksid edasi-tagasi.
Ühtteist õnnestus meil siis ka jäädvustada.
Meile selgitati, et laval näeb türgi pulma.
Meie Elise käis ka laval, aga seda ei õnnestunud jäädvustada, sest minu telefoniaku sai tühjaks.
Mis veel tahaks ära mainida, et meie eesti naised on osavõtlikumad kui mehed. Näiteks nais -kõhutantsija ei saanud lavale rohkem kui ühe mehe, kes oli küll vana, aga tegi ilusti kõike kaasa. Meie eesti mehed on tihti passiivsed ega julge end narriks teha.
Juua pakuti mitmesuguseid jooke.
Mina alustasin türgi õlust EFES, mis oli tõesti joodav ja maitses kui Saku Originaal Eestis.
Siis jõin veel raki´t ja tuju oli väga hea.
Mees-kõhutantsija
Mina
Elise
Elise koos meie naisgiidi Kaiga.
Elise ka Kai.
Kai.
Järgnevad lühikesed videolõigud põhisündmustest laval.
See video anti kaasa kõigile, kes ostsid taldriku.
See video ei ole meie grupiga tehtud, aga see näitab, mida seal sai vaadata laval.
Pidu sai läbi paari tunniga. Meil oli juba päris lõbus olla ja seepärast ei olnud bussisõit ka jube.
ÖÖDISKO.
Meile ainult öeldi, tänaseks pole pidu veel läbi, sest meid ootab ees ÖÖdisko. See algas alles kell 23.00. Meie arvasime, et kohe esimestel minutitel ei lähe, sest arvatavasti on saal tühi.
Kui kohale jõudsime, siis päris tühi ta polnud, aga eriti tantsijaid ka polnud. Olid paar vanemat meest, kes hoidsid õlgadest kinni ja tantsisid ringis.
Siinkohal panen juurde ühe video, türgi laulja Tarkanilt, sest ta teeb laulu ajal just selliseid liigutusi, nagu tegid mehed, kes hotellis diskol tantsisid.
Me läksime koos tütrega vestibüli ja seal oli paar meie rühma inimest. Istusime nende seltsi ja rääkisime ning naersime. Samas mõtlesime, et aeg on juba hiline, et läheme ikka tantsima ka. Meil oli lihtsalt see eelis, et me pidime hommikul välja sõitma alles kelle kümme. Seega aega oli veel piisavalt. Ja varsti oli juba kesköö.
Läksime naiste kambaga sisse ja kohe tantsupõrandale. Ma ei mäleta, mis enne seda mängis, midagi türgikeelset, aga niipea kui meie olime tantsuplatsil, siis pandi ekstra meile läänelikke lugusid (ABBA) ja muud vanemad lood. Mulle kingiti jälle roos.
Tore, aga täna ma ei kavatsenud end ahistada lasta. Seepärast ütlesin tänan and goodbay. Oli inimesi, kes tahtis mind jälle bussijuhiga tantsima panna, aga sel korral olin ma ise väga kaval, iga kord kui ta lähemale kui meeter tuli, läksin teise ringi tantsima.
Teate, naistevägi oli tantsupõrandal ja mitte üks mees ei tantsinud. Meil oli hea meel, et meie giid tuli ka meie seltsi.
Kui olime oma pool tundi tantsinud, siis kusagilt tuli üks noormees meie kampa tantsima. Sel hetkel ma tantsisin ringi keskel ja ta hakkas mind tantsitama. OK, mõtlesin, et tantsida ju ikka võib. Kusjuures ta tantsis hästi, kuigi oli tunda, et ta on napsune. Õnneks ei olnud ta mingi ahistaja. Selle noormehe tantsitamine võttis mind päris higiseks. Ütlesin, et ma pean välja minema, kuna siin saalis on nii kuum. Ta küsis, et kas ma tahan midagi juua, alkoholi näiteks. Ütlesin, et tahan ainult vett, mida ta mulle ka ostis. Külm vesi oli väga karastav.
Käisime korraks õues ja tulime siis natukese aja pärast uuesti tagasi tantsima. Mulle meeldis selle noormehe rahulikkus. Kui kell oli juba üle 1 öösel, mõtlesin, et ma enam ei jaksa tantsida, sest selles väikses ruumis oli väga umbne.
Igal esimesel juhul oleksin ma kartnud võõraga välja minna, aga seekord ei olnud seda ohutunnet. Ja alles hommikul mõistsin, et mu sisetunne ütles mulle õigesti, et see pole halb noormees. Rahulik, vaoshoitud, hooliv. Kohe näha, et ta on heas perekonnas üles kasvanud.
Ütlesin siis noormehele, kes oli kogu disko ajal minu kõrval, et tahan õue minna värsket õhku hingama.
Läksime koos välja, seal muidugi sadas vihma, aga õnneks oli hotellis selline varjualune, kus sai rahulikult istuda.
Mis keeles me suhtlesime? Tema rääkis inglise keeles, mina üritasin ka midagi rääkida ja siis vehkisin käte ja jalgadega kui sõnad meelde ei tulnud. Vahel panin saksa keelt inertsist....
Härra bussijuht tuli kohe järgi uurima, et kus ma olen ja kuhu lähen. Mul tuli naer peale.
Kuna sel päeval, 25. novembril oli minu nimepäev-kadripäev, siis ma rääkisin seda noormehele, mille peale ta ütles, et siis on meil pidu. Ütlesin kohe, et ma olen täna niigi palju joonud, et juua ma ei taha. Ta ostis mulle vett.
Eythan- nii oli ta nimi. Ma sain teada, et ta on täna öösel viimast ööd hotellis, kuna homme lendab juba kell 7 Saksamaale konverentsile, töötab insenerina. Me rääkisime veel pool ööd ja jalutasime tormise mere ääres. Imelik, aga isegi und ei olnud. Ta pidi korra hotellitoas käima, et oma toanaabrile midagi öelda. Mõtlesingi, et nüüd läheb ja jääbki, et ma saan tuppa minna, aga ei, ta tuli hotellis mulle vastu ja me rääkisime veel kella 5ni hommikul. Vahepeal kui mul jahe hakkas, pani ta oma jope minule selga. Kui soe hakkas, andsin tagasi.
Meil oli koos väga naljakas. Ta muidugi ei uskunud, et ma nii vana olen. Aga kui tema mulle alles suure palumise peale oma vanuse ütles, oleksin mina pikali kukkunud. Ta oli kõigest 22aastane, peaaegu sama vana kui minu tütar. Vot siis ei uskunud mina. Aga ma usun, et ma tean, miks ta ei julgenud mulle oma vanust öelda....
Igal juhul tänan seda noormeest kannatlikkuse eest, et ta jaksas minu vigast inglise keelt pool ööd kuulata.
Enne öödiskot.
saTulin vaikselt hommikul tuppa ja heitsin magama paariks tunniks, sest siis oli vaja juba sööma minna.
Nii sai läbi sündmusterohke 6. päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar