Seadsime sammud kohvikusse. Söögikoht oli tuttav, sest olime seal ööbinud juba reisi esimesel päeval, ainukese vahega, et nüüd me ei ööbinud aiamajakestes, vaid suures hotellis endas.
Hommikul läksime ja panime oma taldrikutele kõike, mida hetkel süüa oleks tahtnud.
Mina krabasin Chilli pipart mitu kauna. Minu üllatuseks polnud üksi nendest kaunadest kibe. Nii ma võtsin jälle mitu tükki, kuni ühe kaunaga sain selle naudingu kätte. Mulle väga meeldib Chilli pipar. (Eestis ostan kauplusest mõne punase Chilli pipra, et nõutida tema teravust. Olgugi, et olen PÕhjamaa inimene, naudin ka lõunamaised vilju hea meelega.) Kahjuks olid Türgis ainult rohelised Chilli pipra kaunad.
Tänasel hommikul polnud kuhugi kiiret, sest me pidime valmis olema bussisõiduks alles kella 10.00.
Nii saime me mitu ringi sööklas tehtud, küll ühes lauas söödud ja lobisetud, küll teises lauas istutud.
Oli tore muljeid kuulda, kuidas keegi oma eeloleva öö veetis. Meie rühmast olid paljud ka öödiskol käinud. Põhiline küsimus oli kõigil, kuhu ma kadusin. Rääkisin, kui toredalt ma aega veetsin, siis oli enamusel hea meel.
Täna oli see hea päev, kus ei pidanud kohvreid kokku pakkima, sest ka täna ööbime me samas hotellis.
Olime siis just välja jõudnud hotelli ette, et oodata bussi, kui meie juurde tuli türgi giid ja hakkas meile sõnu peale lugema. Kogu riidlemine oli seotud öise diskoga. Kõigepealt sai riielda minu tütar, sest ta oli eile kutsunud tantsima kõiki inimesi, kes seinte ääres seisid ja üritas neid tantsima kutsuda. Mehed tulid, aga naised seisid kui vankumatud tinasõdurid...
See, et mu tütar väga hästi tantsib, jäi kõigile silma. Muidugi sai mu tütar väga hea peapesu, sest talle öeldi, et neid pole kombeks nii, et naised kutsuvad kõiki tantsuringi.
Ma arvan, et meil Eestis on see küll tavaline asi, et naised on aktiivsemad kui mehed.
Muidugi oli probleem ka selles, et meie tiim (türgi giid, bussijuht) pidi turvama meie ilusaid tüdrukuid. Meile räägiti, et neil on eelnevalt olnud probleeme, kus tüdrukut tahetakse vägistada, sest ta ise on kuidagi seda provotseerinud. Aga muidugi sai tütar ka kiidusõnu, sest ta oli sel õhtul parim tantsija.
Siis jõudis järg minu kätte. Kõigepealt oli mul tunne, nagu loetakse teismelisele sõnu peale. Mulle öeldi, et ma ei hinnanud reaalset ohtu, et see noormees, kellega jalutama läksin, võis olla kes iganes. Nemad teda ei tundud, järelikult oli võõras ja ohtlik. Noormees võis olla igasuguste mõtetega ja kes teab, kas oleksin elusalt üldse tagasi jõudnudki. No ma ütlesin, et ta oli väga hea ja viisakas, pealegi väga noor.
No oma arvan, et seekord minu sisetunne mind alt ei vedanud, et nii julgelt temaga jalutama läksin.
Ja siis muidugi tõlkis giid, mida tegi öösel meie bussijuht. Ta oli n.ö turvanud meie seljatagust, käis järgi, vaatas, kus ja kellega me oleme ja muidugi lõi paanikakella kui mina kadunud olin. Oli sellest kohe teatanud meie Türgi giidile.
Bussijuht käis mulle terve päev närvidele sellega, et iga kord kui ma talle otsa vaatasin, näitas ta mulle kätega, et ta nutab minu pärast. No oma mure, mina pole palunud mulle lapsehoidjaks olla.
LÕpuks olid siis kõik meie rühmast kohal ja kõik muljetasid, kuidas neil eelolev öö läks. Muidugi saime naerda, sest nii mõnelegi neiule meie rühmast oli tehtud ettepanek hotellituppa "mõnulema" minna. Meie rühmas oli palju ilusaid neidusid, pole ime kui silma hakkavad.
Muidugi ühe komplimendi sain ma ka, et täna näen väga hea välja! (ha haa- kõigest paar tundi maganud ja näen hea välja, tore ju!)
Ilm ei olnud täna parimate killast, juba hommikust oli pilvine ja sadas ka. Seepärast polnud võimalik õues pilte tehagi ja bussiaknast oli ka kõik pime ja udune. Mõned udused pildid sai siiski sõidu pealt tehtud ja seal on näha, et meri oli ikka veel tormine. Mitte nii tormine kui öösel, aga siiski tormine.
Meie tänase sõidu eesmärgid on:
*Karpuzkaldirani kosk
*kullatööstus
*nahatööstus
Esimene peatus oli meil Karpukaldirani kosk.
Meie külastasime kuulsat Karpuzkaldirani koske, mis on kena juba selle poolest, et ta langeb otse merre. See pilt oli tõesti maaliline, kuigi sel päeval oli udu ja eriti kaugele näha polnud.
Siin siis pildid, mis räägivad iseenda eest.
DATLI PALM
Kui olime kohale jõudnud, siis eelnevalt meile muidugi räägiti, et me kindlasti ei ostaks kohe, mis meile meeldiks, vaid veidi kaupleksime, sest siis võime saada koguni kuni 60 % hinnaalandust. Pealegi lubati meil ka meie enda ehted puhastada kohapeal täiesti tasuta.
Ning kõikidele kuldehetele antakse ka sertifikaat kaasa.
Kõigile anti külge väiksed numbrid, et meid üles leitaks, kui me juhuslikult kuhugi ära kaome.
Meile öeldi, et jällegi eesruumis võime kõike pildistada ja filmida, kuid kullapoes seda teha ei tohi, jällegi ärasaladuse eesmärgil.
Jõudsime ühte suurde eesruumi, kus ootas meid juba meid üks türgi neiu, kes meile siis veidi kullatööstusest rääkis.
Kõigepealt rääkis ta sellest, et Türgi ise ei kaevanda kulda, vaid ostab seda sisse. Siin kohapeal valmistatakse kuld- ja hõbeehted, mida siis imporditakse üle kogu maailma.
Kõik ehted on valmistatud puhtast kullast või hõbedast, lisatud võib olla ainult vääriskive.
Neiu rääkis ka ühe huvitava fakti türgi naiste kohta:
Nimelt peab peigmees välja käima tüdruku vanematele nii palju kulda, kui suur on tüdruku kehakaal. Seepärast saavadki kõhnad naised enne mehele. Mees, kes aga ei suuda niipalju kuldehteid või kulda osta, siis peab saavutama kokkulepe tüdruku vanematega, kes siis otsustavad, kui palju nad tahavad oma tütre eest kulda saada. See pidi olema traditsiooniks ka tänapäeval ja seepärast ei abiellutagi väga vara, sest enne peab tüdruku välja teenima.
Kullatööstuses on populaarseim vääriskivi teemant, kuid kasutatakse ka rubiini, safiiri, ametüsti jne.
Sel ajal kui neiuke rääkis igast vääriskivist natuke, milline ta välja näeb ja kuidas seda ära tunda, jalutasin mina veidi ringi ja vaatasin, kuidas läbi klaasi oli näha töökoda, kus valmistati kette. Iga väike detail painati spetsiaalse masinaga ümaraks või reljeefseks, seejärel joodeti liitekoht kokku ja pandi üksteise külge. Ma vaatasin ja imestasin, sest 10 minuti jooksul suutis töötaja valmistada ainult 2-3 ketiosa. Jäin mõtlema, et kui palju kulub aega terve keti vamistamiseks, kui ketis on vähemalt 100 väikest detaili. Usun, et kullasepa töö on päris raske, täpne ja ajakulukas.
Jõudsin just selleks ajaks tagasi, kui meie giid rääkis, et igale kuldehtele antakse kaasa sertifikaat ja kui peaks juhtuma, et kahe aasta jooksul kukub kivi ära või läheb mõni liitekoht lahti, siis parandatakse see tasuta ära. (jäin mõttesse, aga siis peab ju ikka ise kohapeale tulema ja selle müügipaberi alles hoidma)
Sama kehtib ka hõbeehete puhul.
Selle jutuga saime meie ametlik ekskursioon läbi, meid kutsuti müügisaali. Ka sel korral pakuti jooke, nii alkohoolseid kui ka mitte alkohoolseid. Võtsime oma joogid ja läksime jalutama koos oma tütrega.
Müügisaal oli väga suur. Silmad jooksid laiali. Neid müügilette oli ikka väga palju, iga leti taga vähemalt üks müüja.
Ma ei tea, miks, aga jäin lihtsalt ühe leti juurde seisma ja vaatama kuldehteid- sõrmuseid.
Siis jõudis minu juurde minu tütar ja meie ette ilmus üks kena müügimees. Tervitas meid ja siis küsis kohe, et kas me oleme "sisters"(õed), hakkasime naerma ja ütlesime üheskoos "jälle". Ma tahtsin ütlema hakata, et see on minu tütar, aga tütar jõudis ette ja ütles, et ma olen tema ema. Noormees oli üllatunud, ta ütles, et ei usu. Ma näen nii noor välja. Siis tütar selgitas müügimehele, et seda on juba kogu selle reisi puhul öeldud. Siis küsis müügimees, kui vana ma olen, kui ma ütlesin, et 41, siis ta ütles, et ta poleks kindlasti nii palju mulle pakkunud. Samas küsis ta seda, kui palju ma talle vanust pakuksin. Ütlesin, et ma pakuks 30, aga tema oli kõigest 28. Siis ta rääkiski, et Türgis vananeavad naised ruttu, sest kliima soodustab seda. Aga sama küsis, et mina, arvatavasti ei suitseta ega joo, seepärast ma nii hea välja näengi.
Samas ma ütlesin talle, et ta ei näe ka välja kui tüüpiline türklane, sest ta on pikka kasvu, mille peale ta ütles, et ta ema oli tatarlane, seepärast ta polegi nagu tüüpiline türklane.
Hetke pärast tuli üks vanem härra ja ütles müügimehele (inglise keeles, arvan selleks, et me aru saaksime): Miks sulle alati kõige ilusamad naised sattuvad? Müügimees muigas. Ja mina ei saanud jätta kommenteerimata, et ta(müügimees) ise ka ilus. Veel me rääkisime Türgi ilmast ja loodusest. Ta kutsus meid Türki elama, sest siin on soe kliima. Ma vastasin, et mulle meeldib talvine Eesti ja ütlesin, et tulgu parem ise Eestisse. Selle peale ta ütles, kui ta sinna tuleb, siis külmub kohe ära, sest ta kardab külma. See oli nii armas ja naljakas.
Muidugi seni, kuni me seal seisime, siis me ikka proovisime mitmeid sõrmuseid.
Sõrmused olid kenad, aga hinnad olid ka ilusad. Siis lõpuks ma ütlesin, et mulle meeldib hõbe, mitte kuld (mis tegelikult on ka nii) ja kindlasti ilma kivita sõrmused. Siis ta kutsus meid teise saali. Seal proovisin mitu sõrmust, ta oli juba ettekujutuse saanud, milline stiil mulle meeldib. Lõpuks jäin ühe sõrmuse juurde pidama. Kui ta ütles hinna, siis ma mõtlesin, mille eest nii palju. Ütlesin, et ei, see hind mulle ei sobi. Siis ta küsis, mis hinnaklassi peab jääma. Ütlesin kuni 50 eurot. Ta leidis mulle ühe sõrmuse ja küsis, kas see meeldib.... ma olin nagu rõõmus ja kurb ühekorraga, see oli kena sõrmus, minu stiilis, aga kiviga. Muidugi ta mulle näppu ei mahtunud, sest käed olid palavas kliimas suhteliselt paistes. Siis me mõõtsime sõrme suurust ja ta ütles, et küsib kohe, kas seda saab suuremaks teha. Minuti pärast oli ta tagasi ja ütles, et saab küll. Muidugi ta ütles, et selle sõrmuse hind on 60 eurot, aga ta teeb hinnaalanduse. Me kauplesime 2 korda, kuni ma sain sõrmuse täpselt poole odavamalt. Kaasa andis ka müügilepingu, juhul kui mul peaks kivi ära tulema.
See oli väga kena, mulle tehti kohe parajaks ja sain sõrmuse kätte panna. Siis ütles tütar, et võiks meist pilti ka teha, kui ta vastu pole. Muidugi ta polnud vastu ja tema armas tagasihoidlik naeratus jäi ka pildile. Lubasin ka talle pildi saata (Eestisse tulles ma nii tegingi - saatsin pildi meilile).
Müügimees Yasin.
Minu hõbesõrmus ametüstiga (kodus avastasin, et veel on ka valged kivikesed ringide sees).
Niipea kui ma jõudsin Eestisse, oli sõrmus kohe suur. Aga õnneks mitte nii suur, et ära oleks kukkunud. Ja kodus lähemalt uurides avastasin, et sõrmusel on veel ka väiksed valged kivikesed külgedel.
Nii hea aura oli kullatööstuses, olekski tahtnud sinna jääda.
Minu tütar andis oma kuldsõrmuse puhastada ja see toodigi talle tagasi. See läikis nagu oleks uus.
Nii oligi meie ringkäik tööstuses lõppenud. Läksime kohe bussi, sest õues sadas vihma.
Jäime ootama teisi bussikaaslasi.
Lõpuks said kõik bussi, kõik näitasid, mida olid ostnud.Tundub, et kõik olid rahul. Seekord oli kõik väga rahulik ja mitte keegi ei kaebanud, et pidi midagi vägisi ostma.
Seejärel läksime lõunale ühte söögikohta, kus kõik oli väga omapärane.
Selles kohvikus kõik lauad olid juba serveeritud ja ülesandeks jäi valida ainult omale istekoht. Külmad toidud olid juba laual: salatid, kala, oliivid, juustud jm. Meile öeldi, et soe toit serveeritakse hiljem. Võtsime omale siis laual olevad salatid ette, millegipärast ma otsustasin, et kallan juurvilja salatile peale granaatõunasiirupit, mis oli laual. Ja kui ma proovisin, siis imestasin, kui hea asi see on ja kuidas ta sobib kõigega. Natukese aja pärast toodi meile soojad toidud ja juurde serveeriti šašlõkivardad. Ka neile ma lisasin granaatõunasiirupit ja see oli ülimaitsev. Mulle meeldisid need lihatükid, sest nad olid vürtsikad. Aga just paljudele ei meeldinud, sest sees oli punase Chilli pipra tükke. (Kodus valmistasin sealiha ja lisasin ühe lusika siirupit, see tegi liha nii mahlakaks, pehmeks ja maitsvaks).
Kohvik seestpoolt.
... ja väljaspoolt.
Kõhud täis, suundusime bussiga nahatööstusse.
Jõudsime nahatööstusse, kus meid kõigepealt saadeti ühte saali, kus lubati teha meile moedemonstratsioon. Ootasime veidi ja sisse astus neiu, kes rääkis meiega eesti keeles, mis oli meile suureks üllatuseks. Tema nimi oli Inga.
Ta kohe küsis, et neil on vaja ühte naist ja ühte meest, kes võtaks moedemonstratsioonist osa. Minu tütar osutus valituks. Nad saadeti riideid vahetama.
Seni rääkis meile Inga nahatööstusest. Kõik valmistatakse kohapeal ja ainult kvaliteetsest tugevast nahast. Nahka värvitakse nii, et see ei pleegi ega tule maha vihma ja lumega.
Enamasti on kasutuses karusnahk, aga on ka pööratud nahka ja väga kvaliteetset kitsenahka.
Paluti valmis olla ja kohe algab moeetendus. Kui mõnele mõni disainiese meeldib, siis iga eseme küljes on number, mille ta saab üles märkida ja siis osta, kui on soovi.
Pildid väga kvaliteetsed pole, sest valgustus muutus kogu aeg ja kiired modellid, tegid asja veel omakorda raskemaks. Ja vajalikul hetkel, kui tuli tütar, sai just minu mobiiliaku tühjaks.
Siin on üleval ainult osa pilte. Enamus disaine oli kahepoolsed, ehk siis pööratavad.
Mõni oli ka äravõetavate detailidega.
Kui etendus läbi sai, siis meid juhatati suurde müügisaali, kus oli meid juba traditsiooniliselt ootamas tervitusjoogid.
Peale jooke sai igaüks vaadata, mis talle meeldis ja proovida kõike.
Minu tütar proovis kõike, mida nägi. Kuni ma seisin ja vaatasin, mis tütrele sobib, mis mitte, siis tuli üks müüginaine minu juurde ja ütles, proovige ka midagi. Ma ütlesin, et mind ei huvita eriti nahktooted. Siis ta naeratas ja ütles, et te proovige, ehk on mõni sobiv disain teie jaoks.
No polnud vaja kaks korda paluda. Lõpuks tuli ka üks vanem härra, kes hakkas mulle otsima ja ütlema, kas tema arvates sobib või mitte. No hindadest ma siinkohal ei räägi, sest need olid minu rahakoti jaoks kättesaamatud. Kuigi olen nõus, et nad on seda ka väärt, sest kõik on naturaalsest nahast.
Tütrele sobis pea kõik, mida ta selga proovis.
Avastasin enda jaoks, et mulle sobib punane värv, mida varasemalt olin väga kõvasti eiranud. Eks muidugi mulle sobivaid jopesid ja poolmantleid oli ikka palju. Aga ikka oli mõni asi, mis häiris, kas varrukad olid lühikesed või oli jope ise liiga lühike ja ebapraktiline. Ütlesingi müügimeestele, et meie kliimas pole mõtet nii õhukest asja osta, sest talved on külmad ning kevadeks ja sügiseks ei sobi, kuna siis on see kogu aeg märg. Müügimees seletas, et nahk ei lähe koledaks ega plekiliseks kui märjaks saab, sest nende tehnoloogia on väga kõrge tasemega ja samas ei määri see ka teisi riideid ega anna värvi.
Muidugi ma endale midagi ei ostnud. Ma polnud häälestatud ostma. Ma ei viitsinud minna vaatama ka mütse ja puhve, sest ma teadsin, et täna ma midagi ei osta.
Seejärel me läksime alla esimesele korrusele. Seal all oli väikse müügisaal igasuguste meenetega.
Üks vanem tädike küsis, kust me tuleme. Kui ütlesime, et Eestist, siis ta ültes, et ta teab, kus see on ja siis küsis, et kas me vene keelt ka oskame..... see oli üle pika aja, kus sai rääkida keeles, mida ma oskan nagu emakeelt. Tädike rääkis, et ta töötab iga päev ja põhiline panus ongi turistidele, sest see on ainuke raha teenimise võimalus.
Nii saigi meie nahatööstuse retk läbi. Tulime välja tühjade kätega.
Ilm oli väga kole, sadas päris korralikult vihma.
LINNAS.
Meil oli veel üks soov minna Antalyasse. Kellel olid veel suveniirid koju ostmata, siis oli selleks veel viimane võimalus. Peale tunnist sõitu me jõudsime linna. Vihm oli kohutav, sadas paduvihma, kõik oli märg ja tänavad ujusid.
Mõtlesingi, et isegi ilm "nutab", sest juba homme peame ära minema, tagasi Eestisse.
Bussijuht peatus tee ääres ja lasi meil välja minna. Kuivaks jääda polnud lootust üldse. Kuna meile väga palju aega ei antud ja meil oli teada, et mida me ostame- olime selle juba välja nuputanud eelmisel õhtul, siis jooksime kohe müügikohtade poole. Neid oli nii paremal kui vasakul tänaval. Me läksime koos tütrega ühte ruumi sisse, kus meile tundus olema just see, mida otsime. Kuigi me ei leidnud seda, mida otsisime, siis müügimees küsis õigel ajal, kas saab aidata. Ütlesime, et otsime 3 - ja 9-aastasele poisile T-särki. Ta ütles, et need on all. Ma mõtlesin, kus all???? Aga siis ta juhatas meid tõesti trepist alla, kus oli samasugune ruum kui üleval, kaupa täis. Me leidsime särgid, aga hind ei meeldinud üldse kohe. Minu tütar oli juba tubli kaupleja ja ja ütles, et me ei maksa 2 T-särgi eest 20 eurot, seda on liiga palju. Siis käis kauplemine, kuni jõuti kokkuleppele, et 10 eurot ja 2 musi. NO see oli väga armas, kuidas müügimees äris oma tooted maha nii äri kui musidega. Teadmiseks siis teistele, kui olete osav kaupleja, saate nii mõnegi asja veel tasuta peale kauba.
Niipea kui olime välja tulnud, hakati pakkuma vihmavarju ja kõike, millest me möödusime. Minu tütar vastas ilusti, kahjuks pole aega.
Mõni pilt tüüpilistest poodidest, mis oli suveniirikaupa täis.
Jõudsime bussi, parajalt märgadena. Õnneks saime varsti ka liikuma.
Tagasireis oli üle tunni pikk ja kui me lõpuks kohale jõudsime oli meie esimene mõte, nüüd lähme kohe riideid vahetama ja sauna soojenema.
Mõeldud, tehtud.
Saunas.
Saimegi sauna, kus me saime veidi alla 40 minuti olla. Põrand oli ülilibe. Me kohtasime oma rühmakaaslasi ja nad ütlesid, et tahtsid minna sauna, aga seal on kaks meest, kes hoiavad sauna ust lahti ja sees pole soojust ega midagi.
Me mõtlesime, käime enne siis kõik eelmised läbi ja siis lähme ka kolmandasse.
Esimene oli aurusaun. See oli väga kuum ja udune, me ei suutnud seal 10 minutitki vastu pidada. Siis läksime infrapunasauna, see polnud väga kuum, aga just seal ootasid meie rühma 2 naist, et meiega edasi kolmandasse liikuda. Läksimegi siis kõik neljakesi kolmandasse sauna ja panime ukse nahaalselt kinni. Peale selle viskasime veel ka leili. Ja noormehed olid muidugi väga hädas, sest nende jaoks oli väga palav. Õnneks oli meil Elise, kes oskas rääkida inglise keeles ja saime jutud selgeks räägitud. Siis saimegi teada, et üks on kohaliku hotelli sporditreener ja teine tema sõber. Nad ütlesid küll oma nimed ka, aga need olid nii keerulised, et mulle kohe üldse meelde ei jäänud.
Need noormehed ütlesid Elisele,
"aa me teame, sa oled see tüdruk öödiskolt, kes kõige paremini tantsis."
Nad jagasid palju komplimente sealhulgas ka seda, et ta oli tervele hotellile (ööklubis) silma jäänud, kõik ainult temast rääkisidki. Nagu nad ütlesid, raske on mitte märgata ilusat tüdrukut, kes veel ka tantsib super hästi.
Peale selle rääkisid nad seda, et kuna Türgi on soe maa, siis kuum saun neile ei meeldi. Ja meil on see olukord vastupidi. Ma arvan, et enamus Eestis elavaid inimesi armastab sauna ja saunaskäimist.
Me jõudsime veel ühe väikse supluse teha basseinis.
Jooksime jälle tagasi sauna, saime seal olla ainult 5 minutit.
Kahjuks sai sauna külastusaeg otsa ja meid tuldi sealt saunast välja ajama.
Vähemalt oli mida meenutada.
Läksime peale sauna oma tubadesse ja jõud oli kuidagi väga otsas. Tütar ütles, et tema läheb veel piljardit mängima. Igal juhul mina jäin tuppa. Käisin pesin end puhtaks ja jäin nii magusalt magama. Seekord oli meil kaks uksekaardi ja ma ei kuulnud isegi seda, kuidas tütar koju tuli. Ma ärkasin alles hommikul.
Selline oli meie 7. päev Türgis. Ühtlasi ka meie viimane ööd selles riigis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar