Alanud oli siis viimane päev Türgis. Uni oli öösel olnud väga hea ja hommikul oli väga hea värskelt ärgata.
Ilm oli õues super: päike paistis ja taevas oli selge. Tundus päris soe ilm olema.
Tunne, et reis ongi tänasega läbi, tegi veidi kurvaks, kuid samas olid kodus juba kõik ootamas ja koduigatsus oli ka suur.
Ärkasime, panime riidesse ja läksime sööma.
See oli viimane hommikusöök hotellis. Püüdsime nautida kõike, mida silmad ihkasid, aga ikka eesmärgiga täita kõht.
Kui kõhud täis said, siis läksime hotellituppa kohvrite järgi. Samas tegime viimaseid pilte hotellist, nii sees kui väljas.
SELLINE OLI SISEÕU.
JA SELLINE VÄLISÕU.
ELISE HOTELLIS.
JA HOTELLI JUURES.
MINA HOTELLIS.
HOTELLI JUURES.
Jälle üks roosike, mis kingiti eelmisel päeval, pidi maha jääma hotelli.
Kui Türgi giid tuli, sai tehtud ka mõni pilt koos temaga. ELISE JA AHMED.
Meie grupis olid juba paljud omale leidnud sõbrad, vestluskaaslased ja seltskond tundus väga ühtne olema. Kahju oli, sest paljudega ei kohtu elus ehk kunagi. Hea, kui on inimesed, kes jätavad kontakti, et saaks ka edaspidi suhelda.
Kui kõik bussi olid istunud, siis Türgi giid ütles meile ka, et meil oli väga tore grupp ja tal on kahju, et me peame ära minema.
Meie sõit suundus Antalyasse ja kuna me olime kõik õigel ajal kohal, siis tehti meile veel üks väike bussiekursioon Antalya linnas. Nimelt vaatasime hotelle, millest enamus on 5* hotellid. Nende seas on nii luksuslikke kui ka tagasihoidlikke. Kõik oleneb rahakoti suurusest.
Näidati meile hotelli, kus on kullatud väravatad, samuti villat, mille ööpäevane maksumus on meie raha umbes 25000 eurot öö. Siis kuulsin, kuidas mõni naine ütles oma kallimale: "sa võiksid ka mulle sellise öö villas kinkida." Ma ütlesin just oma emale,(kuna olen praktiline inimene), et sellise raha eest, ostaksin ma parem mõne normaalse auto ja naudiksin autosõitu, mis on perspektiivsem.
Tõesti oli ilus vaadata ja hotelle oli nii suuri kui väikseid, kõrgeid ja madalaid, igas arhitektuuristiilis.
Kes tunneb huvi, millised hotellid meile silma jäid, soovitan vaadata järgmist linki.
Siit lingilt leiab nii alates 1* hotellidest kuni siis 5* hotellideni, koos piltide ja muu kasuliku infoga.
Bussis kogusime veel üksteise meiliaadresse ja telefone, et oleks mida meenutada. Kui võimalik ka pilte jagada ja saata.
Pärast pikka sõitu linnas ja hotellide vaatamist, jõudsime lennujaama. Siin jättis Türgi giid meiega hüvasti, samuti bussijuht. Meid kutsuti kõiki tagasi Türki.
Bussijuht andis "taxi"(ratastooli) meile üle ja pigistas kätt kõigil. Minule tegi aga käele musi. Külmavärinad tulid peale.
Edasi juhendas meid ainult eestikeelne giid.
Enne lennujaama minekut tegime veel rühmapildid, et oleks, mida meenutada.
Ja kogu grupi pilt.
Selline tore rühmapilt siis. Naisi küll enamuses, aga see-eest rahulik ja lõbus reis oli.
LENNUJAAMAS.
Väga kahju oli ära minna. Alles lennujaamas sai mulle selgeks, et me lähemegi Türgist ära, et reis on selleks korraks läbi saanud. Hoidsin oma emotsioone ja pisaraid tagasi. Ja mina ei olnud ainuke, ka teistel kippusid pisarad silma tulema. Kallistasime kõiki järjest, kes seda soovisid ja liikusime lennujaama pagasi turvakontrolli.
Nagu ikka oli asju palju ja küsiti, mis see ja mis too on, aga õnneks kohvreid lahti ei tehtud.
Ja kui jõudsin turvaukseni, siis jällegi käis "piiks" ja mind kontrolliti. Kui midagi ei leitud, lasti edasi minna. Jäime nüüd Check in-i tegema. Kõik sai seekord korralikult tehtud. Kasuisa ja ema saadeti jälle eelisjärjekorras lennujaama ootesaali. Kasuisale anti ajutine ratastool ja ta tundis end kui kuningakass. Üldse peaks ütlema, et Türgis oldi väga sallivad ja üllatavalt hoolivad minu kasuisa suhtes, kes oli ratastooliga.
Jõudsime lõpuks ka lennujaama teise turvakontrolli. Seekord paluti kõik ära võtta, kaasa arvatud saapad.
Imede-ime, aga mul ei piiksunud midagi, ma imestasin väga ja siis taipasin, et minu saabastel olid metallpandlad, mis piiksusid. Nii lihtne see oligi.
Aega oli meil veel piisavalt, kuid enam ringi käia ei tahtnud. Käisime shop-is aga sealt ei leidnud enam midagi, mida oleksime tahtnud kaasa osta.
Kahju, et sularaha ei olnud, oleks kindlasti kaasa ostnud veel luukumi ja rakit.
Kui aeg sai täis, tuli buss, mis viis meid lennukini. Sõita oli oma 10-15 minutit. Seejärel vaatasime oma pileteid ja seekord olid meie kohad keskel, mitte akna ääres, aga ehk oligi parem. Firma oli ikka sama ONURAIR. Seekord oli samasugune lennuk kui Türki sõites, aga ruumi oli jalgadele palju enam. Otsisime oma kohad ja istusime maha. Nägin tuttavaid, kellega koos Türki lendasime ja küsisime, kuidas meeldis, venelannad olid rahul. Ka meie arutasime omavahel, kas oli hea ja mis meeldis. Tuli välja, et paljudele meeldis ja kõik olid rahul, kellelt seda küsisime. Kõiki kahjuks enam küsida ei õnnestunud, sest kitsas 200 inimesega lennukis, kus kõik oma kohta otsivad, pole see kerge.
Otsustasime siis tütrega pilte teha lennukis, et oleks mida meenutada.
Niisugused need said.
Seekord ei kartnud ma lennukiga õhku tõusta, just kui oleks kõikidest oma hirmudest Türgis üle saanud. Ma ei hoidnud enam kramplikult lennuki istmest kinni ega paanitsenud, mis nüüd edasi saab. Oli isegi põnev tunda, kuidas lennuk hoogu kogus ja õhku tõusis. Vaatasime lennates, kuidas vihmane aknaklaas vaikselt jäätus.
Mingil hetkel kui olime juba õhku tõusnud, ütlesin ma: Güle güle, Türkiye!
Ja siis hakkasid pisarad iseenesest mööda põski jooksma, mul oli väga kahju, et pidin Türgist lahkuma, sest minu jaoks oli see parim reis, mis mul seni on õnnestunud korraldada. Nii palju positiivseid emotsioone, naudingut ja toredaid inimesi, kohti....
Koju tulles tundsin, et olen noorem, hing on kergem ja olen hästi välja puhanud. Energiat tundus ka kuidagi üllatavalt palju olema.
Lennukis pakuti nagu ikka süüa- juua, aga seekord läks see reis kuidagi kiiremini.
EESTIS.
Eks ole õige ütlus, et kodutee on alati lühem.
Ei saanud arugi, kui see mitu tundi möödas oli ja olime jõudnud Eestisse. Juba kaugelt oli näha, et meil oli veidi lund maas. Oli ka paras aeg, sest juba 27. november ikkagi.
Kõik tormasid kohvreid ootama ja kes kätte said, panid kohe kodu poole ajama. Mõned tulid veel kallistasid ja tänasid toreda reisi eest! Loomulikult tänasime vastu.
Kui meie jõudsime oma kohvriteni, jäi mulle silma kuusepuu, mis tuletas meelde, et algamas on juba jõulukuu.
Olime jõudnud Eestisse ja selline väike masendus tuli kohe peale, sest ilm oli väga tuuline, õues oli juba pime ja lund oli ka ainult veidi maas. Olime jõudnud päikselisest Türgist sombusesse Eestisse.
Saime oma kohvrid kätte ja läksime oma taksot ootama. Tütar oli jälle kõik ära korraldanud ja takso tellinud, nii, et meil tuli ainult oodata.
15 minuti pärast oli takso kohal, panime oma asjad peale, istusime autosse ja sõitsime bussijaama.
Bussijaamas valisime esimese väljuva reisi, mis läks alles enam kui poole tunni pärast, aga tegime aja parajaks söögiga. Ostsime kabanossid ja kakao. Selline kodune tunne tuli kohe peale. Lõpuks ometi liha!!!
Ei tea, kas koduigatsus oli peal või mis, aga ei saanud arugi, kui saabus buss ja me saime oma kohtadele istuda. Meil oli LUX express buss. Niipea kui oma kohale istusin hakkasin kohe näppima seda video vaatamist. Ja imekombel sain vaadatud ühe filmi, mis sai läbi just veidi enne kohale jõudmist. Ka see tee sai kiiresti läbi.
KODUS.
Olime jõudnud Sillamäele ja jäime kasuisaga ootama, kuni ema ja tütar käivad auto järgi. 15 minuti pärast olid ka nemad kohal ja siis liikusime kohe edasi maale- koju.
Niipea, kui saime uksest sisse, kõlas pea kõigi suust: "KODUS". Jah, lõpuks olime kodus.
Panin oma asjad oma kotti, meil oli kolme kohvri peale asjad laiali jagatud. Nii saigi ülevaade, et kingid on kõik kotis olemas ja saame rahulikult ühe kohvi juua..
Küsisin, kuidas kõik rahule jäid sõiduga, ja kõik ütlesid, et väga hea reis oli. Seda oli rõõm kuulda.
KINGID.
Meie ostetud roosa kohver sai Viivile, sest tema kohver lagunes reisil lihtsalt ära. Ma loodan, et tal pole kahju oma vanast kohvrist.
Poistele sai ostetud T-särgid, nooremale tütrele ilus kotike, kuhu ta saab oma mobiili või raha panna. Igaühele muidu veel ninni- nänni, võtmehoidjad, viled, maiustused jne.
Luukum/ Turkish delight
Mina jäin igati rahule nii reisi, giidide kui seltskonnaga bussis. Loodan, et kunagi on veel võimalus külastada Türgit vähemalt ühe korra.
TÄNUD!!!
Tänud kõikidele korraldajatele, toredale seltskonnale, giigidele ja Türgile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar