HINGESUGULANE

HINGESUGULANE!

Kes on hingesugulane?

Ma pigem selgitaksin, mida mina tunnen, kes on minu jaoks hingesugulane.
Oma elus kohtad inimesi, kellega alustad kergelt suhtlemist, teil jookseb jutt nagu oleksite vanad tuttavad. Sul on vahel tunne, nagu oleks seda inimest juba varem kohanud või tead, mida ta küsib või ütleb. Siis äkki ütlete koos midagi, mis on samal teemal..... kas pole tuttav tunne? 
Just nii tunnen end, kui olen leidnud oma hingesugulase, meil on alati millest rääkida, meil on tunnetus, et peame ühendust võtma ja teeme seda samal ajal kuigi oleme erinevates kohtades. Inimene, kes pole küll telepaat, aga loeb just kui sinu mõtteid. Teil on tunne, et isegi kui te ei räägi, saab vastaspool aru, mida teha või öelda. Sellise inimese kõrval on kerge ja hea olla, sest te tunnete end pidevalt õnnelikult.
Ka kurvad asjad on just kui tunnetatavad. Minul on õnnestunud korduvalt inimesega ühendust võtta just siis, kui inimene on haigeks jäänud või hoopis mingi mure vaevab.

Kui keegi tunneb end sarnaselt, siis tähendab, me pole ainsad.... Meil on veel hingesugulasi, kellega suhelda, kellelt õppida jne.

Ühel päeval helistasin oma heale sõbrannale, kellega ma polnud suhelnud pea pool aastat, kord oli temal kiire, kord ei saanud minu oma töö pärast vastata. Mis kõige huvitavam, enne kui ta mulle "tere" jõudis öelda, sain teada, et ta oli just ka mobiili kätte võtnud, et mulle helistada, sest oli just sobiv hetk tekkinud. Kokkusattumus, võib olla... Sain teada, et ta oli kodulinnast ära läinud uutele jahimaadele, samas ei olnud ka tervis kiita....

Olin kurb selle üle, et ta vahetas elu-, töökohta ja kogu eluolu, aga samas olin õnnnelik, et me vastastikune empaatia oli olemas isegi sadade km kaugusel.

Jäingi mõtlema, et kummaline, mõnd inimest kohtad juhuslikult ja on tunne, et tead teda kogu oma elu, on alati millest rääkida, elad kaasa tema elule ja tegemistele.

Samas aga on inimesi, keda sa tunned kogu oma elu ja just kui ei tunne ka, sest nad on sinust väga kauged olemuselt, külmad emotsionaalselt, ei ole millestki just kui rääkida.

Minul on selline positiivne hingesugulus oma ÕEGA- poolest liigutusest, sõnast saame aru, mida keegi soovib. Tänan, et oled mul olemas! Ja ma armastan oma õde väga, sest ta alati aitab mind kui mul on abi vaja.

 

Ükskord aastaid tagasi, istusime õega köögis ja raadiost räägiti ühest meeslauljast. Läks mööda täpselt paar minutit kui me üheskoos hakkasime laulma: "Tassike teed......" (ja siis tõesti saabus vaikus)....siis hakkasime mõlemad naerma, sest nii sarnaselt polnud me ammu juba midagi teinud. See oli armas ja samas ka naljakas.

Õega detsembris 2013.

Vahel ütlevad tuttavad, et me oleme õega ühte nägu, see on tore, sest vahel on tõesti nii, et ka õde vaatab ja ütleb, selline tunne, nagu oleks pildil tema....

                                    MINA                                                     ÕDE

Hingesugulane võib olla ka vastassoo esindaja. See inimene on teile selline igavene sõber, väga harva võib ta saada teie meheks või armukeseks, kuid kui te teda liiga enda lähedale (kehaliselt) lasete, siis üldjuhul te kaotate ta.

Mul on olnud juhus, kus ma täiesti juhuslikult tutvusin ühe noormehega, kes oli minust oma 8 aastat noorem. Algul meil klappis hästi netivestlus, siis andis ta mulle võimaluse suhelda telefoni teel. Me pole kunagi elus reaalselt kohtunud, aga meie telefonikõned olid alati pea 2 tundi pikkad. Tihti pidin kõne lõpetama ainult sellepärast, et telefoni aku lihtsalt ei pidanud vastu. Teid muidugi huvitab, millest me rääkisime, KÕIGEST, alates autodest, lõpetades inimestevaheliste suhetega. Ma ei pidanud iial tundma piinlikust, et mind ahistatakse. Meie vestlustes puudus teema intiimsusest, kuid samas me rääkisime, mis meile meeldib naistes ja meestes. Mul on väga kahju, et see kaheaastane sõprussuhe lõppeski ootamatult, sest ma olin sunnitud telefoni vahetama ja koos telefoni vahetusega läks kaduma ka palju kontaktandmeid, kaasa arvatud selle inimese oma. Ma ei kahetse, et me ei kohtunud, aga mul on ütlemata kahju, et praegu mul selline inimene puudub, kellega saaks 2 tundi lihtsalt pingevabalt suhelda ja rääkida kõigest.

Kahjuks olen mina saanud ka ühe kurva õppetunni. Minul oli väga tore inimene, keda ma kutsusin "emmeks", sest seda ta mulle ka oli, ta pakkus mulle tuge ja toetust siis, kui ma seda kõige enam vajasin. See inimene tegi minu elus rohkem heategusid, kui ei keegi teine. Ta pidas mind alati meeles minu sünnipäeval, õnnitles alati minu lapsi. MIan õnnitlesin teda alati emadepäeval. Suhtlesime temaga kogu elu vältel alati vähemalt korra kuus. See oli alati nii hea ja soe suhe. Alati kui ma kõne lõpetasin, tahtsin midagi füüsiliselt teha, korraldada, küpsetada.....

Ma lubasin kogu aeg, et lähen talle külla.... kahjuks see lubadus täitus alles pea 10 aastat hiljem. Jah, mul õnnestus teda näha ja külastada isegi kaks korda, enne kui ta siit ilmast lahkus. Tal oli vähk. Ja ma mõtlen nüüd tagant järgi,  kui palju oli meile antud aega, et suhelda näost näkku, aga alati oli kiire, midagi oli alati tähtsam kui  leida see ÜKS päeva ja minna külla inimesele, kes sinu jaoks nii palju tähendas.  Lihtsalt liiga palju aega sai raisatud tühjadele asjadele, mis polnud elus kõige tähtsamad. 

Praegu ei ole "teda" meie seas juba pea 2 aastat, aga ma tunnen ikka puudust sellest suhtlusest, mis mul temaga oli.

Millegipärast hindad alati kõike head siis, kui see sul ühel päeval kadunud on.

Eriline side oli minul ka minu oma vanaemaga. Ma ei tea kuidas, aga tundsin alati, et tema on see, kes mind mõistab, õpetab, aitab. Väga paljuski olen ma tänulik just temale. Sest tema on teinud minust sellise inimese, kes ma praegu olen. Tema haris mind vaimselt, soovitas mul lugeda raamatuid, mida ma lugesin suurima naudinguga. Üks raamat oli "Kristina Lauritsa tütar". Kõik 3 osa lugesin ma läbi väga kiiresti. Raamatu lugemise armastus on mul veel praegugi au sees. Eelistan alati originaali lugeda, kui filmi vaadata.

Vanaema õpetas mulle alati, et tühje lubadusi anda ei tohi, sest see teeb haiget inimesele, keda sa alt vead ja teiseks sulle endale, sest inimene on pahur sinu peale. Järgmisel korral ei pruugi see inimene enam uskuda, sest ühe korra sa vedasid juba alt...

Vanaemaga oli alati hea rääkida armastusest, sest ta alati ütlest, kuidas on õige käituda ja mida kindlasti tuleks vältida.

Ühesõnaga oli ta mulle vaimseks teejuhiks. Ajal, mil ta insuldi tagajärjel pidi siit ilmast lahkuma, ei suutnud minu mõistus kuidagi mõista, et teda pole. Ma olin just kui kaotanud nii vanaema kui ema kui ka inimese, kellelt ma sain alati vastused, mida ma ka küsinud poleks. Ühesõnaga oli vanaema mulle A ja O. Ma ei tea, kas keegi on nii tundnud, aga minul oli pidevalt tunne, et ta tuleb kohe uksest sisse ja me saame temaga rääkida. Üle kümne aasta, käitusin ma nii, nagu oleks ta elus.  Kui ma hakkasin küpsetama, mõtlesin, küsin vanaemalt, et mis selles retseptis täpsemalt käis. Iga kord oli mõte, et ma kohe helistan ja küsin..... vanaema oli olnud ju see inimene, kes alati minu küsimustele vastas. Ja alles siis kui see mõte oli läbi käinud ja ma telefoni kätte haarasin, jõudis mulle kohale, et sellele küsimusele ei vasta kahjuks keegi.... Tema kuju oli alati mu silme ees, sest ta oli minu elus kõige tähtsam inimene. Ja mulle tundus, et ta lahkus siis ilmast liiga vara, sest ma ei olnud veel KÕIKE tema käest selgeks õppinud.

Tahtsingi teile mu kallid inimesed soovitada, LEIDKE AEGA, kas või mõni hetk, et helistada inimestele, kellele te olete seda ammu plaaninud teha, saatke meil, sõnum, et vastaspool tunneks, et te olete olemas ja mõtlete talle. 

Kahjuks meie kiire elutempo juures võib juhtuda nii, et see kauaplaanitud kõne jääbki tegemata, sest alati on mingi AGA.... Pärast mõtleme, jaa, ma pidin helistama/kirjutama/külla minema, aga nüüd on HILJA...

Hoidke, hinnake ja pidage sidet elu jooksul!!! Põhjuse suhtlemiseks leiab alati!

Toredat "õige aja" leidmist!