JOONISTAMINE.
Mul on palju erinevaid huvisid ja üks lemmikumaid on joonistamine.
Pean kohe ära ütlema, et olen vabakutseline joonistaja ega pole käinud üheski kunstikoolis. Kui keegi leiab mu joonsitustel vigu, siis vabandust, ma pole professionaal.
Huvi joonistamise vastu tekkis mul alles 7. klassis. Enne seda olin joonistanud igasugu lillekesi ja ornamente ruudulisele paberile. Eks paljud tea, kes sotsialismi ajal koolis käisid, mida tehti tunnis, kui igav oli. Nii tekkis minul ka selline huvi. Algul hakkasin joonistama lihtsalt inimesi, aga kui sain aru, et keha on päris raske joonistada, keskendusin hoopis näole. Veel siis ütles minu tore kunstiõpetaja, et inimest on kõige raskem joonistada, sest pead ära tabama põhikontuurid. Nagu ikka, kui öeldakse,et on raske või öeldakse, et sellest midagi välja ei tule, hakkad tegema vastupidi. Nii ka mina. Esimesed joonistused tulid lihtsalt postritelt, vaatasin mõne näo välja ja hakkasin joonistama. Ei tulnud just kõige paremini välja, aga nagu öeldakse harjutamine teeb meistriks. Preagu ma end küll meistriks ei pea, aga joonistan hea meelega. See on minu jaoks kui lõõgastumine ja pinge maandamine.
Siis kui abiellusin 1997. aastal, siis tuli mu joonistamisele suur tagasilöök. Nimelt ei hinnanud abikaasa minu soovi nautida joonistamist ja kuna ta oli ka väga armukade, siis arvas ta alati, et joonistan oma armukesi. Meievaheline arusaamatus viis selleni, et ühel päeval ta kortsustas minu tööd ja osa rebis isegi katki. Peale seda ma ei joonistanud oma 10 aastat pea üldse. Olid vahepeal sellised lihtsad joonistused, kuid see oli enamasti multikategelaste joonistamine, lasteaias seintele materjali valmistamine ja joonistused, mis seostusid mõne tähtpäevaga.
Siis kui lõpuks avanes võimalus jälle joonistama hakata, siis kasutasin alati juhust kui meest kodus polnud. Pilte muidugi peitsin hoolega, et ei saaks jälle minu töid hävitada.
Mingil hetkel palus minu täditütar, et joonistaksin tema laste pildid, sest ta tahtis kinkida laste vanaemale sellise toreda kingituse nagu joonistatud lapselapsed. Ma ei tahtnud algul eriti nõustuda, sest lapsi on väga raske joonistada. Aga mingi ime läbi sai ta minu nõusse ja ma lubasin, et ei tee neid kohe valmis, vaid sellega läheb mul kindlalt mõni nädal aega, ehk isegi kuu.
Kaasa andis ta mulle oma laste portreed. Seedisin mitu nädalat, kuidas joonistada kahte last ühele pildile samas kui fotod on kõik isesuuruses ja proportsioonis. Mingil päeval oli mul mitu vaba päeva ja siis alustasingi. Alguses ei tahtnud kohe üldse midagi välja tulla, jätsin pooleli lausa kaks alustatud joonistust. Kogu aeg läks midagi valesti ja pidin palju kustutama. Alustasin juba komanda paberiga ja siis ühtäkki hakkas kõik kuidagi jooksma. Sain pildi kolme päevaga valmis. Lõpuks kui õnnestus pilt tellijani toimetada, siis ta üttes, et väga ilus, aga vot tütar oli just kui mitu aastat juurde saanud. Jah, ütlesin, et lapsi on raske joonistada. Aga ütlesin, et proovin veel ja nii saigi ühest soovist mitu erinevat versiooni.
Kõige huvitavam on see, et piltide valmimine võtab aega väga erinevalt, mõnda pean tegema mitu nädalat, mõne saan valmis paari tunniga, ei tea, millest see oleneb, aga ju siis vist inspiratsioonist.
Veel abielu alguses kui olin terve nädal haiglas, siis igavuse peletamiseks joonistasin. Meid oli palatis mitu inimest (6). Ühel hetkel küsis üks noor naine, et joonista mind. Ma ütlesin kohe, et ma pole hea joonistaja, teen seda oma aja sisutamiseks. Siiski andis ta mulle ühe oma foto ja palus proovida. Mõtlesin, et vahet pole, proovime siis. Sai pildi isegi tunniga valmis ja ta vaatas ja ütles, et pole viga, väga palju sarnaseid jooni. Kui pildi mulle tagasi andis, siis ei saanud ma aru, ja küsisin. "Kas sa ei tahagi seda omale?". Naine naeratas ja ütles, "muidugi tahan, aga ilma autogrammita ma ei võta. Mine tea, äkki olen tulevikus kuulus kunstnik, siis on hea kõigile näidata ja uhkustada." Olgu, panin siis oma esimese autogrammi pildile. Enne seda polnud ma seda teinud. Alates sellest hetkest hakkasin igale pildile märkima nii oma autogrammi kui ka kuupäeva.
Ise mõtlen kogu aeg, et kahju, et omal ajal ei saanud käia kunstikoolis oleksin meeleldi õppinud, kuidas õigesti joonistada ja varjutada pilti.
Preagu aitavad nii ostetud raamatud kui ka YOUTUBE.com, kus on väga hea vaadata, kuidas joonistada. Kahju muidugi, et pole just võimalik kogu aeg kätt harjutada, muidu oskaks juba paremini.
Alguses oli väga raske leida sobiva tugemusega pliiats ja muidugi paber, mis kannatab kustutamist. Nüüd õnneks on asi juba selgem ja joonistada kergem.
Hetkel mõtlen sellele, et kui palju inimesi on mulle juba tellimuse sisse andnud, ei tea, kas saan need pildid ka järgmiseks aastaks valmis.
NB! Oma galeriisse blogis hakkan pidevalt lisama uusi joonistusi ja kirjutama, mis päeva seisuga on uuendus tehtud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar