Hommikul ärgates, vaatasin esimese asjana, mis õues toimub. Midagi toredat küll vastu ei vaadanud, kõikjal olid suured veelombid, vihma ikka veel sadas ja õues oli udune ning sompus. Oli tunne nagu oleks ikka veel õhtu. Piltidel on näha istandused, kus on väga palju vett maapinnal.
Hommikul läksime koos vanematega sööma. Söögivalik oli väga rikkalik.Mulle oli paari päevaga hakkanud meeldima üks küpsetis. See oli peenest filotaignast tehtud rull, millle keskel oli kodujuust ja siis kokkurullituna praetud õlis. Kui ma küsisin, et kas sellel on mingi nimetus türgi keeles, siis öeldi, et pole. Lisati, et see on kõikides araabia maades päris populaarne toode. Hiljem sain teada vähemalt selle inglise keelse nimetuse, mis tõlkes tähendab "juusturull" (cheese roll).
Igal juhul maitses ta väga hästi. Peale selle oli laual rikkalikult juurvilju. Ja ikka viljad, mis Türgis kohapeal kasvavad.
Valida sai oliive (rohelised, mustad, täidetud, marineeritud jne), kurki, tomatit, paprikat, chilli pipart, igasugu ube, maitserohelist (peterselli, rukkola, till jm). Väga rikkalik oli muidugi juustuvalik, neid oli vähemalt oma 20 sorti. Mida muidugi meie eesti inimene ei leia, on sealiha, selle asemel pakuti kanaliha. Olid nii kanaviinerid kui kanavorstid. Keedetud mune või omletti sai valida maitse järgi.
Magustoitudest oli võimalik valida jogurtit puuviljadega, kaerahelvestega, kuiva kakaoga, rosinatega jne. Muidugi olid ka värsked puuviljad. Saia küpsetatakse kohapeal ja need on alati pehmed ja maitsvad. Musta leiba Türgist ei leia, kõige tumedam sai on nagu meie sepik.
Joogiks sai teed, mahla, kohvi, vett.
Imestasin ainult seda, et ka looma- ega lambaliha eriti polnud. Näiteks lõunaks oli valik, kas kala või siis mingi liha, enamasti oli see kanaliha.
START LAEVAREISILE
Sõitsime bussiga oma eesmärgi poole, sadamasse, kus meid ootasid juba laevad.
Kuna ilm oli suhteliselt hämar ja unine, siis saime bussis veidi magada...
Ei läinudki väga pikalt, kui jõudsime sadamasse, kus meid juba oodati.
Ronisime laevadele ja otsisime omale sobivama koha. Laeval olid vihmakatted külgedel ja seepärast oli näha ainult ettepoole.
Hakkasime vaikselt liikuma ja meie tee kulges läbi Dalyani roostiku. Pilt ise oli väga maaliline, ühel pool paistsid mäed, teisel pool jälle paadid ja väiksed kalurikülakesed. Laevakaptenid tegid vahepeal võidusõitu, kes kellest mööda sõidab. Nii olimegi kord meie oma laevaga ees, siis jälle teine laev demonstreerimis oma kiirust.
Vahepeal tegime rumalaid nägusid, kuna mõned inimesed seisid täpselt paadininas ja varajasid meie vaatevälja. No eks te ise tea, mida me siis nägime, kui inimene seljaga meie suunas seisis ja igaks juhuks jalad ja käed harkis hoidis.....
Hakkasime siis pärast pildistasmist jälle edasi sõitma. Ilm oli vahepeal ka juba ilusamaks läinud ja isei päike piilus pilve tagant.
Jõudsime ühte kohta, kus püütakse sinikrabisid. Krabid on oma nime saanud sellest, et nende sõrad ja jalad on tõesti sinist värvi. Viimased on siis toiduks Izuzu rannas pesitsevatele kilpkonnadele, keda siin kutsutakse kareta-kareta. Ja need kilpkonnad on lihatoidulised ja nende lemmiktoit on siis tõesti sinikrabi, kes samuti pesitseb vahetult jões enne merre voolamist.
Muidugi pakuti võimalust teha pilti elusa sinikrabiga. Miks ka mitte, mina isiklikult ei karda krabisid...
Tütar muidugi pelgas krabi, aga oli lõpuks ikkagi nõus pildistama. Muidugi, kui pilt tehtud sai, siis hirmutas giid teda, et nüüd võtab krabi ninast kinni, mille peale hakkas tütar kiljuma.
Peale seda pakuti meile võimalust süüa suitsutatud sinikrabi. Mina mõtlesin kohe, et kahju muidugi neist on, aga kui olen juba siin ja praegu, siis miks mitte proovida. Meile lubati siis 1,5 tunni pärast valmis krabid kohale tuua.
Paadis hakkas meile silma kõlar, mis oli nööridega laeva lakke kinnitatud.
Algul ei mõistnud, et milleks nii kinni siduda!? Aga selle sain teada alles tagasi sõites.
Võtsime suuna Izuzu randa, selles rannas pesitseb kilpkonn kareta-kareta. Seda rannikut kutsutakse teise nimega veel ka Kilpkonnarand.
IZUZU
Jõudsime rannikule. Ilm just kõige ilusam polnud, sest oli väga tuuline, meri tormas ja meile öeldi, et sellise ilmaga tavaliselt kilpkonnad peidavad end ja rannikule ei kipu. Saime teada, et kilpkonnade jaoks on see rannik väga tähtis, sest siin näevad ilmavalgust nende järglased. Seepärast on see rannik ka looduskaitse all.
Kilpkonni meil sel korral näha ei õnnestunud, kuigi aeg oli 1.5 tundi. Tegime siis pilte kilpkonnadest plakatitelt. Saab vähemalt näha, kuidas need kilpkonnad välja näevad. Ehk õnnestub kunagi neid veel kusagil näha.
Kes oli julgem ja laineid ei kartnud, see sai ujuda. Mina aga leidsin omale tegevuse, kõigepealt käisin jalgupidi vees ja nautisin lained. Hea, et mul olid lühikesed üleskeeratud püksid, kuigi ka need said veidi märjaks.
Sain veel ühe sündmuse tunnistajaks. Nägin kuidas minu ema läks jalgupidi vette. Lained tulid ja randusid, läksid vahusena tagasi. Korraga näen, ema astub lainete keskel ja siis ühekorraga polegi enam teda.... Mõtlesin, et kuhu ta nüüd kadus..... Aga kui läksin vaatama, siis nägin, et täitsa olemas... ainult, et tal õnnestus väike suplus vastu enda tahtmist teha. Tema kirjeldas sündmust nii: Seisin vees, siis mõtlesin, laine on parajalt kõrge, et astun tagasi ja siis kui astusin, käisin pepuli, leidsin mingi augu või süvendi..... hea, et ainult püksid märjaks said....
Ema-ema, tema ikka oskab, ka tühja koha peal leiab koha, kuhu kukkuda. Ja siis veel imestab, kui meie oleme selle temalt pärinud (sileda koha peal kukkumise).
Pärast tuli välja, et seda sündmust nägid päris mitmed ja millegipärast ajas see kõiki naerma.
Siis muidugi oli emal põhjust ka veidi sügavamale minna, sest kui püksid juba märjad, mis siis enam vett karta...
Meri oli ikka lainetes ja peale toredat jahutust vees, läksin jalutama mööda rannikut. Jäid mulle silma nii majakas kui ka väiksed teokarbid. Korjasin viimaseid oma nooremale tütrele, arvasin, et need peaks talle meeldima.
Jalutamise aeg hakkas läbi saama. Enne veel kui laevale läksime, peatusime korraks kohviku juures. Seal oli lahe vaatepilt, et tühjad plasttopsid tõusid õhku ja lendasid niipea, kui tuul seda topsi liigutada jõudis.
Mina püüdsin kaks korda topsi kinni, enne kui see oleks näkku lennanud.
Läksime veel vaatama, kas leiame siltidelt Eesti üles, aga kahjuks on meie kodumaa ikka väga väike ja tundmatu, isegi siltidele ei mahu.
Muidugi sai jalgu liivast päris kaua puhtaks teha. Maapind oli märg ja jalgadelt ei tahtnud see liiv kuidagi maha tulla. Aga kuidagi sai kingad jalga pandud ja suundutud laevale. Ema oli oma märgade riietega õnnelik, sai ta ju nii jahutust kui ka pesu korraga.
TAGASISÕIT LAEVAGA
Laeval juba ootasid meid suitsutatud krabid. Kohalik giid oli minu ja mu tütre nimed juba pähe vist õppinud, sest nimed külasid peaaegu õigesti: Elizza ja Katrina
Kui ma fooliumi lahti tegin, siis olin meelivalt üllatunud. Arvasin, et 3.50 euro eest saab ühe krabi, aga seal oli neid vähemalt 5 tükki. Hea, et ma ainult ühe portsu tellisin. Nii sinised nad enam polnud ja maitselt tuletasid meelde meie keedetud vähki, aga nad olid mahlasemad ja minule väga meeldis. Tütar vaatas tükk aega pealt, kuidas ma isuga neid söön ja siis küsis, kas on head.... Muidugi on, mis tobe küsimus. Ja selle peale ei suutnud ta kiusatusele vastu panna ja üritas siis ka krabi süüa. Kuna kogemused puuduvad, kuidas neid süüa, siis mässas ta päris kaua, kuni siis otsustas küsida, ee kuidas neid süüa, kui neid ei saa katkigi...
Näitasin ette, kuidas seda teha tuleb.... muidugi maitse oli hea, aga minu tütrel väga kauaks kannatust ei jätkunud, sest see söömine on omaette kunst. Pealegi pakkus talle (pingi)naaber oma portsu, sest ka tema ei suutnud seda kõike ära süüa. Kapten pani türgi pop muusika mängima ja siis sain aru, miks see kõlar kinni oli seotud. Tümpsuga see liikus päris korralikult ja see kinnitus oli siis turvalisuse kaalutlusel, et kõlar minema ei jookseks. Kõik oli super ja tuju oli hea. Vaatasin kuidas mehed käisid ja võtsid napsu, küll rakit (aniisiviina) siis jälle türgi õllet. Ma pole küll suur alkoholitundja ja tarbin seda harva, aga ka minul tuli isu peale. Küsisin siis kaptenilt, et soovin türgi veini proovida, aga ma ei tea, kas mulle meeldib magus või hapu vein. Mõtlesin, et prooviks magusat ja ausalt öeldes ei kahetsenud. Peale esimest lonksu, küsisin kohe, mis veini mark on, et teinekord tean küsida.
Sweet red wine-Kavacik (maitselt puuviljane 12.5% )
Maitse oli tõesti hea.
Üks naine vaatas minu peale ja küsis, kas maitseb. Peale jaatavat vastust, tellis ka tema veini ja kiitis veini samuti.
Kahjuks oli tagasitee palju kiirem nagu alati, ma pidin väga kiiresti krabi sööma, et jõuda ikka kõik ära süüa.
Kõht oli täis ja kui saime teada, et peame minema veel ka varsti lõunale, siis mõtlesin, et kuhu see mahub.
Nii sai läbi meie Izuzu ranna külastus.
LÕUNAL
Täna otsustasin, et võtame lõunaks kala, kuna kala oli väga kiidetud, et maitsev ja puha.
Jõudsime kohale ja meid saadeti aiamajakese teisele korrusele. Küsisin, et kuidas kasuisa sinna saab, aga kohalik giid oli jällegi väga abivalmis ja ütles, et organiseerib söömise meie vanematele esimesel korrusel.
Seni kuni kõik oma kohtadele jõudsid, küsis giid inglise keeles, et kes (minu kasuisa) mulle on. Ma üritasin sõnu ritta panna ja nagu alati, kui on vaja midagi mõtlemata ja kiiresti öelda, siis tulevad suust ainutl lollused. Nii ma siis ütlesingi:
"He is my mother wife´s."
"What?! How, please?", küsis giid uuesti.
Kui ma aru sain, mida olin öelnud, pidin naerukrambid saama..... vähe sellest, et kasuisa on kipsiga, nüüd ma otsustasin ka sugupoole ära vahetada.....
Muidugi parandasin end, et ikka husband , aga naer oli kogu lõuna ajal peal. Küll mina ikka oskan....
Süüa saime kala. Ausalt öeldes olin pettunud veidi, sest esiteks polnud ta ei soolane ega vürtsikas, lihtsalt mage mudakala (maitses samuti nagu meie linask). Ainult, et liha oli pehmem.
Selles söögikohas juhtus ühel teenindajal väike õnnetus. Nimelt tuli ta praadidega ja kuidagi teine teenindaja riivas nii, et tal kukkus kogu kandikutäis praade maha. Imestasin, et keegi ei karjunud ta peale, ta hakkas ise vaikselt koristama. Ei tea, kas see kahju võetakse ta palgast maha või mitte, aga kahju oli temast ikkagi.
Tagasisõit hotelli
Ilm oli jällegi vihmane ja pilte oli bussis sõidu peal suhteliselt raske teha, aga mõni väike asi jäi kaadrisse ka.
HOTELLIS
Kohale jõudsime peale poolt 7 õhtul. Selles hotellis me ööbisime ka 2 ööd. Üks väike maailmaparanadus oli ka. Nimelt oli hotellitoas üks tore telefoniaparaat, mis oli lihtsalt tumm ja kui üles tõstsid, siis ta ragises, mis hirmus. Eelnev külaline, oli vast vihastanud selle telefoni peale. Ühesõnaga võtsin selle õhtul ette ja kiskusin kõik juhtmed küljest ja panin uuesti tagasi. Ime või mitte, aga tööle ta hakkas ja ilma raginata. Nii ma mõjun tehnikale.... kui ei tööta, hakkab tööle või vastupidi.
Aga kuna kell oli palju ja meil oli veel üks asi ees, siis kiirustasime tuppa. Meil nimelt oli soov basseini ujuma minna, aga aega oli väga vähe. Olime juba eelnevalt uurinud vastuvõtust, et basseini saab kasutada ainult kella seitsmeni. Panime riided selga ja ruttu basseini. Vesi basseinis oli üllatavalt hea, muidu kloorine, aga mõnus. Nautida palju ei saanud ujumist, mingi 15 minutit, aga seegi oli hea aeg lõõgastumiseks.
Peale kerget lõõgastust läksime vanemate juurde hotellituppa. Tegime väiksed näksid, pildid, jutustamise niisama ja läksime siis tuppa MAGAMA...
Sellega oli siis meie kolmas päev läbi saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar