4. päev Türgis

Hommik algas kenasti, ilm oli ilus ja väljas oli soe.

Seni kuni kõik veel bussi ootasid, jõudsime me tütrega jälle mõned klõpsud hotelli ees teha.

Pildil on Trooja hobune, millel pidavat seos olema ka Türgiga. Fakte me ei kontrolli, aga pilti võib alati teha.

Täna oleme teel Efesosse ja külastame ka Püha Johannese basiilikat.

VEIDI AJALOOLISI FAKTE EFESOSEST.

Milline linn oli siis Ephesos. Kreeka keeles Ἔφεσος Türgi keeles Efes.

See on iidne kreeka linn Anatoolias, mis rajati 10. sajandil e.kr. Teadaolevalt on see üks paremini säilinud vanaaegseid linnu, kus on hästi näha muistsed tänavad, saunad, templid, rikaste inimeste majad, teatrid jne.

Erinevatel andmetel elas selles linnas õitsengu ajal kuni 200 000 inimest.

Paljuski on see linn säilinud tänu kultusele kreeka jumalanna Artemisele, kellele linn on ehitatud.

Aremise tempel on üks seitsmest maailmaimest.

Seda tempilt on 3 korda üles ehitatud, enne kui see lõplikult hävitati 401. aastal.

Esimest korda hävitas templi üleujutus, teist korda Herostratus, kes pani templi põlema (paljud konstruktsioonid olid puidust) ja viimane hävitustöö oli Saint John Chrysostom kätel(Konstantinoopoli peapiiskop, kes oli askeetliku suhtumisega). Herostratusel oli suur janu saada kuulsaks. Just negatiivsena saigi ka kuulsaks, sest põletas maha Artemise templi, mis sel ajal oli väga kena, kuid paljud vahetalad olid puidust, mis saigi saatuslikuks templi hävimisel. Selle hävitustööga läkski ta paraku ajalukku.

See tempel oli oma aja kõige suurem. Templi keskel oli Artemise kuju, mis oli kaunistatud kalliskivide ja väärismetalliga.

Linn ise oli väga heas asukohas- mere ääres, kus arenes kaubandus kiiresti tänu sadamale. Kuid peale seda, kui meri taganes, kadus linna õitseng ka päris kiiresti. Praeguseks on linna varemed umbes 6 km raadiuses peidus soo all, mis on praktiliselt läbimatu. Linn on osaliselt välja kaevatud kohtades, kus seda on võimalik olnud teha, kuid suurem osa linnas jääb siiski avastamatuks.

Linna legend

Androkol, kes oli Ateena valitseja poeg, sai Delfi oraaklilt käsu, ehitada uus linn. Uue linna rajamiskoha näitab talle tuli, kala ja metssiga. Androkol läkski otsima "märke"  mööda Egeuse merd. Kord jäi ta pidama ühel kail, kus kohalikud küpsetasid lõkkel kala. Ühest sädemest, mis lendas lõkkest, süttis üks lähedal asuv põõsas. Sellest põlevast põõsast hüppas ehmatades välja metssiga. Siin asutaski valitseja linna. Metsseast sai linna sümbol ning temale püstitati ausammas.

Räägitakse ka sellest, et kui linna asutati, siis tuli neil kokku puutuda metsiku hõimuga- amatsoonid. Ühe amatsooni nimi oli Efes, mis tähendab "SOOVITUD", kellesse valitseja armus ning tema auks sai linn oma nimeks Efes. Hiljem said pea kõikidest amatsoonidest kreeka-järeltulijatele naised.

EFESOS.

Jalutades mööda vanaegset linna on hästi näha paljud hooned ja ehitised. Paljud linnatänavad on säilinud oma algsel kujul, puuduvad küll suured, kõrged sambad ja kujud on kahjustada saanud linna mitmekordsel hävimisel, aga üldpilt on siiski terviklik.

Käisime ja nautisime iidset linna. Räägin siin ainult seda infot, mis mulle giidi jutust meelde jäi ja tundus samas ka huvitav.

Pilte sai ka palju tehtud, aga siia panen siis ainult osa valikuliselt.

Ülevalolev sümbol on kristluse sümbol. Kui tähelepanelik inimene vaatab, leiab ta sealt kõik 5 kreeka tähte. I X Θ Y Σ

IXTYS

Iesos Christos Theou Yios Soter

Ιησούς Χρηστός Θεού Υιος Σωτήρας = IXΘYΣ (kreeka keeles Jeesus Kristus Jumal Poeg Päästja)

Enamasti tõlgitakse Jumala poeg üheskoos, kuid kirjutatakse kahe sõnana.

Ilus pikk tänav, mis on marmorplaatidega kaetud.

Amfiteater:

SAMBAD.

VÕLVID

VÄLJA KAEVATUD KESKPLATS (TURG).

ÜKS VAHVA FAKT AJALOOST:

Paljudes keeltes on väljend: vasakul käima.

Nimelt selles väikses videolõigus on ka joonistatud kivi sisse vasak jalg, krediitkaart, kuum süda ja ilusad naised. Selle tähendus oligi just selline, et raha eest saab vasakul pool nurga taga aega veeta ilusate naiste seltsis. Ja nagu mõistagi võisid seda endale lubada ikka varakad inimesed, vaesed pidi oma naisega leppima.

See on raamatukogu. Selle tuntus ei olnud ainult teadmiste omandamisel. Nimelt sellest raamatukogust said rikkad mehed läbi salatunneli minna "ostetavate" naiste juurde. Seni kuni oma naised käisid turul kaupa ostmas, käisid mehed end raamatukogus "harimas".

PURSKAEV

AVALIK TUALETT

Avalik tualett oli mõeldud ainult meestele.

Kuna marmor on suht külm kivi, siis rikkad mehed saatsid  umbes 15 minutit enne "häda" oma orjad istumiskohta soojendama. Ja kui seal kord paras kamp koos oli, siis arutati poliitikat ja muid teemasid, millest on tulnud väljend "pasapoliitika". Soojas kliimas oli sellise koha jaoks läbi mõeldud kanalisatsioonisüsteem. Vesi jooksis ja pesi kõik puhtaks. Istumiste ees on ka rentsel, kus jooksis vesi, millega sai siis käsi puhastada.

Rikaste inimeste tänavad olid ilustatud mitmesuguste sammaste ja mosaiikkattega.

Tuleb tuttav ette?

Viigipuuleht. Ehk siis leht, mis piiblis varjas Aadama ja Eva intiimsemaid kohti.

Vaade ülevalt kogu linnale.

Võidujumalanna NIKE (osades kultuurides Viktoria). Tema käes on võidupärg. Sõjamehed ja mehed, kes läksid jahile või lahingusse, käisid omale võiduks "energiat laadimas". Selleks kohaks arvati kõige paremini sobivat Nike rinnad. Vaadates kuju on rinnad väga kulunud detail sellel kivist ornamendil. Naised said võidupärjast energiat laadida.

On vist tuttav? Tuletab apteegi sümbolit meelde.

Ajalooliselt oli siinsamas linna hospital. Varasel ajal ei osatud kõiki haigusi ravida ja selleks, et inimesed ei piinleks, üritati neid veidi "aidata". Nii juhtus ka ühe patsiendiga. Talle ei antud rohkem lootust elada kui ainult nädal. Inimene, kes arvas, et "aitab" end siit ilmast kiiremini ära minna, juues ussimürki peekrist. Vanasti teati, et ussimürk on kiirem võimalus surra. Ta  jõi seda kolm päeva ja imede-ime, inimene sai hoopis terveks ja tundis end suurepäraselt. Haigus oli kadunud. Hiljem kui ta hospitali tagasi läks, imestasid kõik arstid, et kuidas ta veel elus on. Uurides, mida ta tegi, hakkasid ka arstid katsetama patsientidel sama meetodit, millest siis meditsiin ka edasi arenes.

Siin on näha linn, mis on veel mäest välja kaevamata. Väga palju leidusid on veel avastamata.

 SARKOFAAGID

MEIE

EESTI LIPP TÜRGIS

EMA ENERGIAT LAADIMAS

Ühest viigilehest jääb ilmselt väheks.

Punaste pluuside leegion.

Koerad ja kassid olid igal pool rahulikult lamamas.

ILUS INIMKUJU

 

Kahjuks ei jõudnud me minna Neitsi Maarja kabelisse, kuna aeg oli ümber saamas. Aega oli ainult 15 minutit bussi väljumiseni. Seega polnud reaalne minna kabelini, mis asus tükk maad eemal.

 Efesose linna ajalugu on kristluse ajalooga lahutamatult seotud. Neitsi Maarja veetis oma viimased elupäevad Efesosest 5 km kaugusel. Usutakse, et Neitsi Maarja ja apostel Johannes, kelle hoolde Jeesus Kristus enne ristilöömist oma ema oli usaldanud, elasid seal aastatel 42-48 pKr. Katolik kirik tunnustas seda fakti ametlikult 1895. aastal. Tänapäeval asub seal kabel, mida külastavad palverändurid. Kabeliks on tagasihoidlik maja, kus legendi kohaselt elas Neitsi Maarja oma viimastel eluaastatel. See taastati Neitsi Maarja originaalmaja põhjal. 

Bütsantsi keiser Justinianuse korraldusel ehitati 6. sajandil pKr selle lähedusse, apostel Johannese matmispaika, basiilika, mis on tänapäevani heas seisus ning külastajatele avatud. Sinna me ka suundusime kohe peale Efesose külastamist.

IMELIK TAIM

Minul nagu looduslapsel ikka on avastamisrõõm alati suur.

Leidsin ühe huvitava rohelise taime ja otsustasin murda ühe vilja. Aga niipea kui ma seda puudutasin, see viskas vilja otsast ära ja pritsis mingit rohelist vedelikku. Ehmatasin väga.... mõtlesin, et mis taim see on, kui selline agressiivne on. Aga nagu ikka, uudishimu ei anna asu, teist korda otsustasin, et kätega enam ei puudu, proovin jalaga.  Ja jälle "puhh" ja lendas üks vili otsast ning pritsis midagi välja. Kõrval seisid paar vanemat naist ja vaatasid, mida ma seal teen ning tulid ka proovima- jalaga muidugi, sest kõrvaltvaatajana nad juba said aru, et kätega neid igaks juhuks puutuda ei tohi.

Võtsin siis kaks vilja kaasa, et näitan giidile ja küsin, et mis taimega tegu on. Siis kui giidi nägin, siis küsisin, mis taimega tegu on. Aga giid vastas, et kahjuks pole ka botaanik ja taimedest ei tea ta midagi. Pealegi on Türgis väga palju taimi. Lisas muidugi, et see taim võib olla ka mürgine ja tekitada ärritust. Õnneks mul siiski midagi ei juhtunud, koht kuhu taim pritsis, oli täiesti terve.

Peale taimeretke läksime juba bussi suunas, kui ühes müügikohas jäi silma midagi.

MÜÜGIKOHAS.

Nimelt otsisin ma midagi kingituseks, mis meeldiks lastele. Vaatasin oma nooremale tütrele kõhutantsija riideid, mis tundusid sel hetkel väga ahvatlevad.

Müüja oli väga viisakas, vaoshoitud ja küsis, et millega saab aidata. Lisaks küsis ta ka seda, et kas me oleme õed (mina ja minu tütar)? Ütlesin, et ei ole, ta on minut tütar, mida ta muidugi uskuda ei tahtnud. Ma ütlesin, et tahaksin tütrele sellist kleiti (näitasin kõhutantsija riideid). Siis pakkus müüja meile kõhutantsija riideid proovida (ta lihtsalt ei teadnud, et ma tahtsin neid nooremale tütrele). Aga siis arvas tütar, et võiks ju omale ka proovida kui tasuta pakutakse, kuna veel 5 minutit on aega. Tütrele eraldati väike ruum, kus sai riided ära vahetada. Seni kuni tütar riideid vahetas, sain mina veidi meesmüüjaga juttu rääkida. Minu inglise keele oskus pole kiita, aga küsimustele oskan vastata küll. Nimelt küsis ta minult, kas olen abielus. Küsisin vastu, et miks ta nii arvab, siis selle peale ütles, et ma näen kena välja. Muidugi ma ütlesin, et praegu ma abielus pole.  Ta ütles, et mina võiksin ka proovida riideid, mille peale vastasin, et mina olen vana ja paks ning mulle need ei sobi. Ta ütles kohe, et ei ole vana ja paks ka mitte, olen tema arvates väga sümpaatne naine. Kui ta küsis, kui vana ma siis olen, mille peale vastasin 41, siis ta jälle ei uskunud. Ütles, et ma näen kõige rohkem 25, mida muidugi oli tore kuulda. Ütlesin talle, et mul on ju tütar juba 22. Siis sain aru, miks ta tütrega meid õdedeks nimetas. Seda tehti esimestel ja ka järgnevatel päevadel. Ju me oleme siis ühte nägu(nagu meile on hiinlased, jaapanlased, vietnaamlased jne).Tema rääkis endast niipalju, et ta on 45aastane ja tal on lapsed, naine ka. Raha teenib ta müügiga. Ta ütles, et tal  on kahju, et meil on kiire, muidu oleks saanud rohkem rääkida ja võib olla oleks ka midagi lastele kingiks leidnud.

Siis tuli juba mu tütar välja.

Tegin kohe ka pilti. Tundus päris kenasti sobivat.

Kui mu tütar ümber pööras ja riideid vahetama jooksis, kuuldus müüja suult kurvalt "mmmm".

JÕudsime bussi, õnneks me polnud viimased.  Meie edasine tee kulges Püha Johannese basiilikasse.

PÜHA JOHANNESE KIRIK (BASIILIKA).

Sellele ekskursioonile jäime me veidi hiljaks, kuna üritasime kasuisa aidata ja seepärast jäid kõrvu ainult mõned detailid. Pilte sai rohkem kui infot.

Giidi sõnul on siia maetud ka Püha Johannese säilmed.

RISTIMISKOHT

Mäe pealt paistis mošee, kuhu me pärast Johannese kiriku varemeid suundusime.

Keskel on ainult veidi näha purskaev ja siseõu.

Sellistes urnides leiti väljakaevamiste käigus palju maetud inimesi. Arvati, et inimene tuleb matta, samuti nagu ta sünnib- emaüsa poosis, selleks, et ta saaks uuesti sündida.

 Buss viis meid mošee juurde. Niipea kui olime bussist maha tulnud, sattusin kohe seiklustesse.

Nimelt oli üks tüütu mustlane ootamas oma kingaviksiga. Enne kui ma arugi sain, oli mu jalg juba viksimislaual ja kingad said suure puhastuse, läigestamise ja poleerimise osaliseks. Mis muidugi üldse ei meeldinud oli see, et ma ei mõistnud, millal ta minu jala oma lauale sai, omaarust ma rääkisin oma tütrega juttu, kui kuulsin, et keegi sikutab mu jalga. Kui silmad maha lasin, nägin kuidas üks mees vehib oma lapi ja kingaviksiga minu kingi.....

Mis oli veel tobe, et kui see valmis sai, ütles, et 3 eurot..... no tore..... see oli mu esimene negatiivne kogemus agressiivsusega. See mees oli ise mustades riietes, habe ajamata ja juuksed sassis..... kui ma oleksin otsa vaadanud, oleksin kohe kindlasti distantsi hoidnud. Sellest päevast peale hakkasin eristama kohalikke ja sisserännanud inimesi Türgis. Ah, et kuidas? Lihtsalt oli vahe suhtumises. Kõigil müüjatel on üks soov, maha müüa, aga seda saab teha mitmel erineval viisil.

Kuna mul polnud 3 eurot, oli ainult 2 dollarit, siis ta oli väga rahulolematau ja ausalt öeldes, lükkas mind bussijuht sealt minema ja näitas kätega "mine".... Sain paar sammu tehtud, kui ootas järgmine sell, aga sel oli eesti keel selgeks vist saadud, sest ta ütles päris kenasti "kaks üks euro", mis pidid tähendama, et kaks vilet ühe euroga. Ostsin kolm kahe dollariga.

Mošee siseõu.

Purskkaev. Siin räägib meie eesti giid ja türgi giid näitab, kuidas tuleb end pesta veega, enne kui minna mošeesse, ehk siis seda protseduri nimetatakse puhastamiseks. Iga tegevus algab vasakust poolest, vasakust käes, - jalast, vasakust silmas jne. Kõike pestakse kolm korda. Peale seda kui kõik on puhas, minnakse mošeesse.

Mošeesse minnakse paljajalu, igal pool on vaipkate. Puuduvad ikoonid, igasugu joonistused, sest islamiusus ei tohi olla ebajumalaid ja seda Jumalat peab tundma südamega. Üldjuhul on naistele ja meestele erinevad sissekäigud. Naised peavad kindlasti kandma pearätti, ei tohi minna katmata peaga. ISlasmiusus palvetatakse õlg õla vastas, seepärast on naised ja mehed ka eraldi, sest muidu läheb keha piinlikusse lähedusse.

Saime teada, et õige ja pühendunud islamiusuline, peab päevas vähemalt 5 korda palvetama. Ja esimene palvus on kell 5 hommikul.

Samuti peab iga pühendunud islam pidama ramadaani ehk siis paastu, mis seisneb selles, et ta ei tohi terve ramadani jooksul (umbes kuu aega)süüa, teha suitsu, juua alkoholi, pruukida naist. Muidugi kehtib see keeld päiksetõusust päikseloojanguni.

Ramadaani eesmärk on moslemitele õpetada kannatlikkust, vaimsust, alandlikkust ja allaheitlikkust jumalale. Põhiline rõhk on palvetamisel.

MOŠEE SISEMUS

Pärast mošee külastamist läksime hotelli. Sel korral olime kohal varem kui eelnevatel päevadel.

ÜLLATUS HOTELLIS

Kui jõudsime hotellituppa, siis ootas meid ees kaunis üllatus. Nimelt oli meile kena luik rätikust vormitud. Ja peale oli puistatud kenad lilled....

Me mõtlesime tütrega, et kuna oleme teist päeva samas hotellis, et seepärast meile selline üllatus tehtigi, aga noh see oli ainult meie oletus. Samas me mõtlesime, et kuna see oli meeldiv üllatus, siis jätame omalt poolt ka väikse tänutähe. Tütar otsustas, et paneb ühe rahatähe peegli külge, sealt peaks ikka leidma, kui koristada.

Pildid hotelli verandalt....

Täna õhtul olime varakult kohal ja me ei tahtnud kuidagi lasta käest võimalust minna basseini ujuma. Panime riidesse ja saime basseinis kokku, seekord käisime ka mere ääres, mis oli kohe hotelli kõrval, kuid vesi polnud sugugi soe ja meeldiv nagu algselt arvasime. Tegime väikse jalutuskäigu ka välibasseini, kuid seal oli vesi veel külmem kui meres. Muud ei jäänudki üle, kui minna seisebasseini, aga see tasus end igati ära. Seekord ei olnud kiire ja me lihtsalt nautisime vabalt ujumist. Peale meie oli basseinis ainult mõni inimene veel, tundub, et kõigile ei meeldigi veemõnud.

Ja kui basseinimõnud läbi said, siis läksime tuppa, sõime kõhud täis, panime end viisakalt riidesse ja läksime hotelli baari, kus pidi esinema üks noormees kitarri saatel.

Kui meie olime baari jõudnud, siis olid osad meie bussikaaslased seal juba ootamas.

Meil eriti rääkida ei õnnestunud, kuna noormees laulis päris kõvasti. Aga ta laulis hästi ja mulle väge meeldis.

Veidi aja pärast tuli meie grupikaaslasi juurde.

Siis mõtlesime, et kasuisa läheb suitsule ja me võiksime ka veidi õue tuulutama minna, sest sees oli päris palav.

Niipea kui me õue saime, kingiti mulle jälle roosid. Seda tehti juba mitmendat päeva järjest. Kena on muidugi lilli saada, aga alati tuleb valvel olla, sest ei tea ju, mis plaanid inimestel on, seda enam, et teine kultuur ikkagi. Kallistus käis lille kinkimisega kaasas, aga ma ei armata kui mind vägisi kallistatakse. See jälle minu kiiks, igasugune pealepressimine on vastumeelne. Kõige kummalisem oli see, et inimene, kes lilli kinkis ei oska ühtki sõna inglise keeles ja mina türgi keelt ka kahjuks ei oska, seepärast saime suhelda ainult käte ja jalgadega, nagu kurt-tummad.

Kui tagasi tulime, siis ootas meid juba suurem seltskond ja meile olid ka joogid tellitud. Meil läks vahepeal juba nii toredaks, et panime mitu laudkonda kokku ja suhtlesime nii, et meile tehti märkus, et liiga kõvasti räägime. Õhtu oli väga tore, sai rääkida nalju ja huvitavaid fakte naistest ja meestest.

 Kui soolokontsert läbi sai, läkime kõik oma tubade poole. Sattusime liftis kokku meie türgi giidiga. Kui oma korrusele jõudsime, siis tuli välja, et meie toad olid väga lähedal. Giid tegi ettepaneku tulla tema tuppa, et saaksime veidi suhelda. Veidi mõtlesime, et kuna muidu plaane ka polnud, siis läheme külla. Giid pakkus meile viskit koos energiajoogiga. Ma pole üldse alkoholisõber, aga kuna see kombinatsioon oli midagi uut, siis proovisin viisakusest. No joodav oli, kuigi mitte minu maitse. Aga energiajook mõjus küll poole ööni. Siis pakkus meile türgi šokolaadi, pean ütlema, et oli väga maitsev. Ma kuulsin, et giid oli õppinud ka Venemaal ja minu avastuseks rääkis ta päris hästi ka vene keelt. Lahe, ja mina üritasin siin oma inglise keele teadmistega "hiilata". Sain väga palju huvitavat infot türgi kultuuri ja rahva kohta. Üldse rääkis giid väga huvitavalt, unustasin nii ajataju, kui selle, palju kell võiks olla. Viisakas inimene läheb ikka koju, kui seda märkab, nii tegime ka meie. Uni tuli kohe poole sõna pealt, olime täna ju liiga palju ette võtnud, aga samas ka väga palju meeldivaid asju. Nii sai meie 4. päev läbi.