Nimelt peale mošee külastamist, oli meie grupp teel Sirence külla. See on üks väike külake mäe nõlval. Sinna sõites nägime me oliivipuuistandusi, mis kasvasid mäenõlvadel. Meile räägiti, et oliivid igal pool Türgis ka ei kasva. Kus praegu on oliivipuu istandused, olid varem suured viinamarja istandused. Nii rääkis meile kohalik giid.
Kui jõudsime külakesse, kus teed olid väga kitsad, kuid sõiduautod rallitasid seal päris korralikult. Tuli õigel ajal eest ära minna, et mitte auto alla jääda.
Mööda tänavaid jalutades jäime me seisma ühe leti juures, kus müüdi huvitavaid vilju. Ostsime ühe topsitäie ja maitsesime, väga head olid. Küsisime, mis viljad need on, mille peale müüja vastas, et see on metsik vaarikas (wild raspberry). Kes on söönud vaarika ja maasika uut ristatud sorti, see võib öelda, et see on maasika sarnase maitsega, ainult, et kivid on nagu vaarikal.
Meie sõit sellesse külla oli eesmärgiga tutvuda Türgi kohaliku tootmise veinisortidega.
Jõudsime ühte majakesse, mis tuletas meelde vesternite kõrtsi. Meie rühm mahtus imekombel ühte ruumi, kus meile hakati siis väikeste koguste kaupa serveerima erinevadi veine.
Kokku oli neid 6:
1.Sweet red wine-Kavacik 12.5%
See vein oli juba tuttava maitsega, kuna sai proovitud sel päeval, kui meile oli paadireis Kilpkonna rannale. Vein oli tõesti magus ja selline puuviljane. Mulle isiklikult meeldis see vein maitselt kõige enam.
2. Elma Sarabi- õunavein 8.5%
Kui olete joonud limonaadi- "valge klaar", siis maitse tuletab just sellist maitset meelde. Samas just magususust oleks võinud rohkem olla.
3.Visne Sarabi-kirss 8.5%
Maitse oli tüüpiline, mis on enamusel kirsijookidel. Välja lõi kirsikivi maitse.
4. Seftali Sarabi-virsik 8.5%
Natuke hapukas ja virsikumaitse oli ka selline segune.
5.Pampel Karadut Sarabi 8.5%
meile selgitati, et see vein oli viinamarjade segust. Ausalt öeldes, pärast esimesi veiniproove olid kõik maitsed pea ühesugused.
6. Pomegranate Nar Sarabi 8.5%
See vein oli granaatõunast ja selle maitse oli natuke hapukas. Ma oletan, et lihatoodete kõrvale on teda paras juua.
Peale veinidegustatsiooni pakuti meile külmpressitus oliiviõli ja saia. See oli küll väga maitsev. Mulle meeldis saia ja õli kooslus, sobis ideaalselt. Kodus ei tuleks selle pealegi, et võiks võtta kätte tükike saia ja ollliviõli ning süüa seda naudinga. Muideks türgi saiad ja küpetised olid väga maitsvad ja õhulised.
Viimaks pakuti meile granaatõuna siirupit. Väike tilgake pandi pöidla ülemisele käeosale. See oli päris hea, kuigi parajalt hapu.
Kui esitlus läbi sai, siis oli võimalik kõiki neid tooteid kohapeal osta. Meie ostsime ainult granaatõunasiirupi, kuna muud tooted polnud just meie pere lemmikud. Muideks Eestisse koju tulles proovisin siirupi kohe ära ka liha valmistades ja maitse oli väga hea. Palju panna pole vaja, aga maitse teeb eriliseks.
Siis oligi aeg juba tagasi jalutada. Meie vanemad ostsid veel tooreid ja kuivatatud viigimarju. Meile jäi tütrega silma türgi kohalik jäätis. Otsustasime proovida. Meilt küsiti, et millist maitset soovime proovida, sest valikus oli mitu erinevat. Ma saingi mitu jäätisekuulikest, milles oli siis vanilje, šokolaadi ja marjamaitse. Tütar sai jälle allahindlust jäätistelt.
Maitses ta nagu sorbett, kuigi paha maitse ei olnud, pigem tundmatu. Oleme vist harjunud meie eesti koorejäätisega, mis viib lihtalt keele alla.
Enne külakesest välja jalutamist, leidsime veel ühe leti, kus müüdi granaatõunasiirupit. Ja nagu te arvata võite, oli seal suurem pudel ja odavam hind. Nii, et pole mõtet alati kiirustada ostudega, enne tasuks ringi käia, siis teate, kus on odavam. Vanemad ostsid ühe pudeli veel lisaks juba olemasolevale.
Bussis pakkus ema meile toorest viigimarja. Ausalt, mulle toores viigimari ei maitse, aga kui selle kuidagi ära sõin, siis küsisin kohe kuivatatud viigimarja, see oli juba tuttava maitsega ja meeldis palju enam.
Peale viigimarja sõime veel ka granaatõuna, mis maitseb alati hästi. Granaatõuna isu sain Türgi reisil olles küll täis. Sai nii söödud kui värskelt pressitud mahla joodud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar