2. päeva ennelõuna Türgis

2. päev Türgis

Tänane hommik viib meid iidsesse linna Myra. Samuti külastame Püha Nikolause kirikut.

Varahommikul peale hommiksööki seadsime sammud bussi, mis meid juba ootas.

Sel hommikul avastasin, et üks suur kohver on katki läinud- üks kruvi oli kadunud ja rattad liiguvad nii kuidas ise tahavad. Mõtlesin, et nüüd see siis juhtus, kui võtad võõra asja laenuks, siis alati ikka midagi juhtub sellega. Lootsin, et kohver ikka reisi lõpuni vastu peab.

Kuigi uni oli veel silmas, püüdsin bussiaknast välja vaadata küll vasakule küll paremale, tundus, et et Türgi loodus on imeline. Ma lihtsalt imetlesin seda.

Mida enam ma vaatasin, seda enam ma imestasin, kui mägine maa on Türgi. Mõtlesin endamisi, et kuidas on võimalik maju ehitada mägedesse. Aga mida rohkem vaatasin, seda enam imetlesin, kui oskuslikult on majad mägedesse ehitatud.

Hommik oli veidi jahe, aga ilm ise tõotas tulla päikseline, soe ja selge.

Tore oli vaadata kui ilusti kõik taimed õitsesid, oli tunne, nagu oleks talv juba möödunud ja suur maikuu käes.

Esimest korda õnnestus meil näha ka koera, kes oli keti otsas oma kuudis peidus. Ei olnud ta kuri ega teinud teist nägugi, et keegi tema läheduses ringi käis.

Muidugi, mida ta selles kohas valvas, oli mulle arusaamatu, sest peale ühe tühja hoone ja mägede polnud seal midagi.

Juba bussis olles räägiti meile sellest, et Türgis  vaktsineeritakse kõik koerad kassid ja lastakse siis õue tagasi, kõik söödavad neid. Keegi ei löö neid ja hoolitakse kõigist.

Sellest võib järeldada, et  hulkuvaid loomi neil tänavatel pole.

Peale väikest vahepeatust sõitsime jälle bussiga Myra suunas.

Jõudsime Myra linna. Meile jagati bussis piletid ja paluti neid mitte kaotada, sest muidu sisse ei saa. Türgis on automaatne piletikontroll, midagi sarnast nagu metroos, paned pileti sisse ja takistushoob ringleb päripäeva. 

See oli meie teekonna esimene peatus, kus me nägime teeäärseid tänavamüüjaid. Ei jõudnud bussist veel mahagi, kui juba äri hakkas peale. Eelkõige küsiti, et kust me oleme, mille peale vastati: I like Estonia! Tore, et meie maa nimetust nad vähemalt teavad(arvan, et meie pisike maa on paljudele tundamatu).  Oldi väga pealetükkivad pakkumistega. Me tormasime edasi ja ütlesime, et meil on kiire ja pärast tagasitulles tuleme vaatama.

MYRA

Mida me saime siis teada sellest linnast?

Kirjutan lühidalt, sest kõik faktid meelde ka ei jäänud ja minu eesmärk on pigem jagada muljeid, kui ümberjutustada kogu ajalugu.

NIISIIS:

Myra ( vanakreeka : Μύρα ) on iidne linn Lüükias . Hetkel on selle kohanimetus Demre. Linn ise on asutatud juba 5 sajandil e.m.a. Millest linn oma nime sai on hetkel veel vaieldav, aga oletatakse, et ühe versiooni kohaselt on see nimetus tulnud sõnast mürt ehk siis vaik.

Samas on Myra olnud ka üheks suurimaks linnaks Lüükia liidus, Vanasti asus siin lähedal sadam (vesi oli kohe linna lähedal, nüüdseks on vesi kõvasti taganenud), mille kaudu toimus kogu kaubandus. Linna hetkel suuremates tõmbenumbriteks on 

hauakoopad kaljudes ja iidne amfiteater(milles on nii kreeka kui rooma elemente). Need on ka hästi säilinud, kuigi linn ise sai nii maarvärina tagajärjel kannatada kui ka hilisemal perioodil jõemudaga üle ujutatud. Samuti on seda linna laastanud katk, mille tagajärjel kolmandik elanikkonnast suri ja võõrvallutused, mis rüüstasid linna.

Hauakoopad: Iidsel ajal maeti inimesed mitte maa alla, vaid sarkofaagidesse. Myra kaljuhauad on nagu sarkofaagid, mis raiutud otse kivise mäe sisse. Haudade sissekäigud on kui templi sissekäigud – kaunistuste ja bareljeefidega. Mida suurem ja uhkem perekond oli, seda suurem koobas  ja rohkem sambaid. Mida kõrgemal mäe otsas, seda lähemale taevale ja seega ka lähemale Jumalale. Hauakoopaid peeti taevaminemise templiteks.

AMFITEATER:
On hästi säilinud ja näha on nii kreeka kui rooma elemente. Iidsetel aegadel ehitati mitmesuguseid amfiteatreid selleks, et teha mõni otsus hukkamise või karistuse osas, samas oli populaarne avalik häbistamine. Areenile mahtus väga suur hulk rahvast, kes oma arvamust avaldas käeplaksutuste või siis vilistamisega. 

 KASUISA JÄI KA PILDILE. Keegi minu lugejatest juba küsis, et kuidas ta kipsiga liikus? Vastan lugejate küsimusele: kasuisa oli nii nutikas, et kipsist lahase võttis juba kodus maha, jala sidus kinni elastiksidemega ja kasutas karke ning ratastooli edasiliikumiseks. Ja oli selles osas väga osav.

Selleks ajaks kui meie ekskursioon varemetes hakkas lõpule jõudma oli õues juba 28 kraadi sooja, mis oli meie põhjamaa rahavale täielik troopika.

Samas oli see soojus nauditav.

Enne kui me bussi läksime, saime 15 minutit aega ringi vaatamiseks. Kasutasime võimalust ringi vaadata. Meile jäi silma üks härrasmehest turist.

Mida ta tegi? Kohe räägin. Üks härra nimelt üritas koorida mingit puuvilja, kui lähemale jõudsime, siis nägime, et see on mandariin. Kuidas ta ka seda koorida ei üritanud, igaljuhul oli see talle raske ja kui ta lõpuks koore pealt maha sai ja tüki suhu pistis, siis moosinägu see küll polnud. Nina läks krimpsu ja tuli ingliskeelne hüüe: Väää, hapu, pagana hapu..... ja selle pärast mina ronisin puu otsa, üritasin seda kätte saada ja  koorida tervelt 15 minutit....

No teate küll, inimene on kummaline elukas, ei usu  kunagi enne, kui on ise ära proovinud. Niisiis ronis minu tütar müürile, mis selle puu lähedal oli, võttis puu otsast 2 mandariini.Ühe me koorisime koha peal, millel koor ei tahtnud üldse kuidagi pealt ära tulla ja kui maitsta saime, siis rektsioon oli kahjuks sama, mis inglasel. Selle peale ütleksin, et sidrun ja laim on selle kõrval veel magusad, aga see oli ikka v'äga, väga hapu. Mis ma teise mandariiniga tegin? Koju tõin ja uskuge või mitte, aga ta on kivikõva, sellega võiks mõnele korraliku muhu otsa ette visata. Halli pole läinud, aga süüa ka ei taha pärast neid esimesi maitseelamusi.

Õnneks aeg sai otsa ja meil polnudki aega kaubelda turumüüjatega.

Edasi viis buss meid juba Püha Nikolause kirikusse. Selle püha mehe eluloost teadsin ma

peaaegu kõike, sest olen töötanud koolis. Detsembrikuus on lastel mõtted juba 

jõulukinkidel ja mida sa neile ikka õpetad. Püüdsingi siis iga nädal kuni jõuluvaheajani 

rääkida lastele midagi jõuluteemalist. Seepärast teadsin, et jõuluvana tuleb Türgist ja et 

punane kuub tuli jõulmehele selga Ameerikast.

 Kes oli siis Püha Nikolaus?

Püha Nikolaus on 4. sajandil Väike-Aasias (praeguses Türgis) kristlaste peres sündinud, elanud ja 6. detsembril 345 surnud kristlik pühak, Myra piiskop. Juba väga noorelt pühendus ta Jumalale. Temaga on seotud palju legende. Oma päritud varanduse jagas ta vaestele.
Püha Nikolaus on laste, pandimajapidajate, vallaliste tüdrukute, kaupmeeste, apteekrite, parfüümitootjate ja -müüjate, meremeeste, kalurite kaitsepühak.
Püha Nikolause isik ja legendid on osaliselt olnud eeskkujuks jõuluvana tegelaskuju tekkimisele (ingliskeelsetes maades Santa Claus, mis tuleneb Saint Nicolaus'est-Püha Nikolaus). 19. sajandil hakkasid paljud New York’ i kirjanikud Püha Nikolaust (Santa Claus) kujutama kui tegelast, kes toob kingitusi korstna kaudu. Tänapäeva jõuluvanana sai aga ta üld-tuntuks alates 1930-ndate Coca-Cola reklaamidest. Ligi 35 aastat müüdi karastusjooki koos priske, lõbusa, punapõskse, punases kuues ja inimsuuruses tegelaskujuga. Seda tegelaskuju ilmutati ajakirjades, plakatitel ja kauplustes ülekogu USA, julgustades inimesi ’kustutama janu igal ajal’. Niimoodi sai Santa Claus’ist kaasaegse kommerts-kultuuri sümbol.
Nii sai pikast piiskopirüüst ka punane kuub.
Läbi sajandite, kui Nikolause lood ja mälestused tema pühendumisest edasi kandusid, hakkas kasvama ka tema tuntus pühakuna. Teda meenutati kui pühendunud laste sõbrana, kes jättis neile puuvilju, pähkleid, küpsiseid ja komme nende sokkidesse.
Pole vast ühtki maad, kus poleks sellele mehele pühendatud kirikut.
See neljanda sajandi vapper piiskop, usumees ja vaeste sõber aga inspireerib tänapäevalgi jätkuvalt paljusid inimesi otsima tõelist rahu, heldust, lunastust ja armastust ka pidupäevade kõrval.

Selle püha mehe säilmed on maetud  väga erinevatesse kohtadesse, kuna kõik on üritanud "tükikese" endale saada.

Siis kui me jõudsime kirikusse, pilte ei tohtinud teha välguga ja seepärast on osa fotosid ka tuhmid.

Aga kõik, kes käivad selles kirikus, peavad kinkdlasti saama postitiivset energiat tema säilmetest, mis on siis tema hauas(sarkofaagi sees).

Alates keskajast on see paik olnud üheks palverännakute sihtkohaks.

 Meile anti jällegi võimalus veidi ringi jalutada.
Sel korral õnnestus meil tänavamarketist leida kohver, mis minu eelduste kohaselt pidi suurepäraselt sobima inimesele, kellelt me ta võtsime. Roosakas kohver meeldis, aga hind mitte. Ja esimest korda, kus siis minu kasuisa ja minu tütar kauplesid seni, kuni hind sobis meile. Kaupmees andis veidi nukralt meile kohvi, mille üle meie ise tegelikult väga õnnelikud olime.
Nii lõppes meie teise päeva ennelõuna.