Otsing sellest blogist

teisipäev, 24. veebruar 2015

TERVIS- inimese kallim vara

Millest kirjutan?

Jällegi oma kogemustest. Veidi TERVISEST, KAALUALANDAMISEST, TOITUMISEST ja mõned VANASÕNAD  tervise kohta. Las igaüks otsustab, kas vastab tõele või mis mitte.


TERVIS, millal muutub selle sõna tähendus teile väga oluliseks? Tavaliselt siis, kui midagi on tervisega lahti. Inimene pöörab asjadele alles siis teravamat tähelepanu, kui midagi on valesti.
Ka mina suhtusin osaliselt tervisesse küll lugupidavalt, aga katsetasin, kui kaua vastu peab.
Aga nagu öeldakse, seni peame me kõike pisiasjadeks, kuni tervisehädad hakkavad meie elu segama.
Inimesed on väga erinevad: ühed kaebavad kogu aeg, et siin ja seal valutab, aga elavad teistestki kauem. Teised ei räägi aga midagi ja ükskord on infarkt või insult või koguni veel hullem- läinud teise ilma.
Või on inimesi, kes alati sind õpetama tulevad, kuidas ennast ravida. Huvitav, miks nad küll arsti eriala ei valinud oma elukutseks?! Ja nagu teada, mis sobib ühele ei pruugi sobida teisele.

Haigus on kirbu suurune ja härja raskune!

Kui kooliaega meenutada, siis tulid meelde ajad, kus kõik oli tore. Enamasti kui vanemad panid meile sallid kaela ja mütsid pähe, siis kevadel juba veidi soojemate ilmadega, olid need riided meie seljast kadunud. Vahel läks meelest, et ma olin mütsi koolikotti pistnud ja enne koju jõudmist nägid siis vanemad, et ilma mütsita käisin. Muidugi sain suure loengu selle kohta, et kui ohtlik on käia palja peaga ja millised on selle tagajärjed. Uskuda tuli seda siis, kui nädala pärast oligi külmetus kallal, polnud just sugugi meeldiv olla tatise ninaga ja punase valutava kurguga. 
Sama lugu oli ka noorpõlves, kui tahtsid olla moodne ja käisid õhukeste sukkpükste ja lühikese seelikuga talvel väljas. Mis sest et kintsud külmetasid ja kipitasid pärast tuppa tulemist, peaasi, et olla ikka ilus ja moodne. Sellegipoolest oli päris tükk aega seda ebameeldivat tunnet peale külmetamist. Üks kord oli asi isegi nii hull, et pidin minema haiglasse, sest kõik kohad lihtsalt valutasid ja siis öeldi, et see on munasarja põletik. Tunne polnud eriti meeldiv, seda enam, et raviti igasugu vahenditega. Praegu on hea, et sest ravimite valik on suur ja lai, aga sel nõuka ajal oli ikka enam-vähem sarnane ravikuur igale põletikule- antibiootikumid. 
 Õnneks siis kui juba tehnikumi õppima läksin, siis hakkasin ilma vanemate järelvalveta ise mütsi kandma, sest teadsin, et terve on parem olla kui haige olla. Samas kui olid haige, pidid palju õppetöid pärast järgi tegema. Muidugi oli klassikaaslasi, kes noris ja üritas igati sind halvasti tundma panna, aga kui endale kindlaks jäid, jäeti sind rahule.

Üks kummaline haigestumine oli mul ka noorpõlves, siis kui olin juba 21aastane. Nimelt sel ajal juhtus selline lugu, et mul hakkas valutama kõht, See valu oli teistsugune kui olin seda tundnud munasarjapõletiku puhul. Kolm päeva olin voodis ja käia ei saanud, üritasin ravida end raudrohuteega ja lihtsalt valuvaigistitega. Lõpuks oli asi nii hull, et lihtsalt ei saanud enam liikuda, valu oli metsik. Läksin siis naistearsti juurde, et uurida, mis mul viga on. Arst vaatas mu üle, ütles, et siin pole midagi asja günekoloogiaga, et parem mingu ma kirurgi juurde. Sain veel samal päeval kirurgi juurde. Kirurg katsus ja küsitles ja seejärel ütles,  kahjuks siin pole midagi kirurgilist ja, et pean tagasi naistearsti juurde minema. Helistasin jällegi järgmisel päeval günekoloogile ja ütlesin, et kirurg sõnul peaksite te mind uuesti vaatama. Kutsus mind siis erakorralisele vastuvõtule ja vaatas veel kord üle. Raputas ainult pead ja ütles, kuna ma enam liikuda üldse ei suutnud, et paneb mind haiglasse, teevad uuringud ja siis selgub, mis viga. Kutsuti kiirabi ja sõitsin otsejoones haiglasse. Olin seal ravil 2 nädalat, sain antibiootikume, aga kindlat diagnoosi mulle nii ei öeldudki. Arst selgitas, et ehk võib olla külmetasin ja seoses sellega tekkis kõhukoopas mingi põletik. Vähemalt kui koju jõudsin oli enesetunne hea. Müstiline haigus! ;)

Igal hädal oma arst, igal tõvel oma tohter!

Viimati aga juhtus selline lugu, nüüd juba 3 kuud tagasi. Nagu ma alati arvan, et midagi ei juhtu niisama, nii ka seekord. 
Läksin ühel õhtul poodi, et osta omale toiduaineid. Panin jalga oma uued uhked saapad ja sammusin poodi. Enne veel kui jõudsin ostukorvini, mulle tundus, et midagi on maas ja ma parem astun sellest üle. Aga arvake ära?! Õige, ma astusin täpselt selle pliiatsitaolise asja peale oma saabastega, libisesin ning kukkusin. Seejuures mu parem jalg sai kõvasti haiget. Jalas oli tunne nagu keegi oleks seda saaginud, sest kondid olid kuidagi valusad. Pisaraid alla neelates ja läbi valu suutsin siiski oma ostlemise lõpetada ja sõita autoga koju,
Koju tulles määrisin jalga ja üritasin rahulikult lamada. Järgmisel hommikul oli jalg paistes, sinine ja käia oli veidi ebamugav. Kõige hullem oli aga saabast jalga panna, mis kuidagi jalga ei tahtnud minna.
Läksin enne tööle minekut oma perearsti juurest läbi. Ta vaatas mu jalga ja saatis mind siis röntgenisse. Vastused sain alles järgmisel päeval. No õnneks luumurdu polnud. Küll aga järgnes sellele kukkumisele uuringute tegemine: MRT- magnetresonantstomograafia, elektromüograafia, vereanalüüsid ning päris mitme spetsialisti külastus: ortopeed, neuroloog, taastusraviarst jne. 
Lühemalt kirjeldades oli lugu selles, et kunagi oli mul olnud hüppeliigese luumurd, mida ma polnud ravinud ja luu oli valesti kokku kasvanud. Alles hiljem hakkas meenuma, et kunagi komistasin ja väänasin jala välja ning lonkasin 2 nädalat valuga, aga see valu tundus sel hetkel talutav.
Veel avastati, et minul - nii noorel naisel on luude lupjumine -ateroskleroos , ja mida rohkem analüüse tehti seda enam avastati. Kui asi jõudis kaelani, avastati kahe lüli vigastus. Ei olnud just kõige toredam kuulda kõike seda, millest tegelikult isegi teadlik ei olnud. Kokku pandi siis 3 diagnoosi: luude lupjumine, randme karpaalkanali sündroom, kaela reuma. Käisin 3 kuuga läbi 4 spetsialisti, läbisin taastusravi, sain massaaži ja ees ootab veel üks taastusravi kuur. Ja kõik algas ühest kukkumisest. Uskumatu!
Aga ma mõistan, et ma ei kukkunud juhuslikult. Arvatavasti oleks ma arsti juurde jõudnud siis, kui tervis oleks vilets olnud või kui midagi oleks valutanud pidevalt. Ma arvan, et kaitseingel andis mõista, et nüüd on viimane aeg oma tervisele mõelda. 

Kergem on haiguse eest hoida, kui haigust arstida.


KEHAKAALU ALANDAMINE.

Peaaegu kõik naised teavad, kui suureks probleemiks võib olla kehakaal. Või kuidas?!
Kaalus juurde võtta ei ole just suur kunst, aga maha saada on päris tülikas ettevõtmine. 
Olen oma elus ka olnud sale ja mäletan kuidas mul oli palju eluenergiat.
Nüüd olen kõvasti ülekaalus. Kui nüüd võtta aluseks pikkuse ja kehakaalu suhet, siis mina olen 40 kg üle normi ja see ei ole nali.
Usute või mitte, aga ma olen proovinud üle 20 erineva dieedi. Nendest ainult üks on mulle mõjunud suurepäraselt. Judy Mazel "Uus Beverly Hillsi dieet". See raamat on mõeldud 35 päevaks, kus iga päev järgid kindlaid juhendeid ja loed raamatut kui elulugu. See dieet ei tekitanud minus kunagi näljatunnet, samas andis see võimaluse avastada uusi maitseid ja puuvilju. Nii ma avastasin sellised puuviljad nagu mango ja papaia. Alustasin selle dieediga 2003. aastal. Meie linnas sel ajal oli selliste puuviljade kättesaadavus null. Õnneks sain ma käia pealinnas ja leidsin seal vajalikud eksootilised puuviljad. KUIDAS MÕJUS? Hästi! Nende 35 päevaga kaotasin 10 kilo. Uskumatu?! EI-ole, aga see polnud kõik. Täpselt kuu aja pärast sain teada, et olen teise lapse ootel. Organism oli nii puhastunud. :)

Terves kehas terve vaim!

Veel pean ütlema, et ükski reklaamitud kaalualandav imerohi, millele sai kulutatud hulk raha, ei andnud tulemusi. Kahe toote puhul isegi oli vastupidine sündroom, võtsin kaalus juurde 1 kuuga 4 kg.
Mis veel on aidanud. Ühel suvel, kui mul autot enam polnud, pidin sõitma tööle ja koju bussiga. Ühel ilusal päeval juulis avastasin, et selle asemel, et oodata 1.5 tundi bussi võin ma 4 km jala kõndida. Ütlen ausalt. esimesel päeval tundus see 4 km nii pikk maa, et mõtlesin, et millal see kodu nüüd lõpuks paistma hakkab. Koju jõudes olid kõik lihased haiged ja riided läbimärjad higist. Aga 2 nädala pärast oli kodutee juba tunduvalt lühem. Avastasin, et seni kuni koju lähen, saan nautida loodust, teha pilte mobiiliga, kuulata metsas linnulaulu või mõnda fm-raadiot kõrvaklappidega. Ja täpselt ühe kuuga olin kaotanud 10 kg. Ma ei söönud teisiti, ei käinud treenimas, lihtsalt jalutasin kõigest 5 päeva nädalas. Kui enne tundsin ma end nagu kass, kes ei viitsi midagi teha, siis peale kaalukaotust ma tundsin kui palju energiat juurde tuli ja ma tahtsin kogu aeg midagi teha. See kõik oli meeldiv ja rahuldust pakkuv. Aga oli ka üks negatiivne pool. Milline?? Riided kippusid seljast maha kukkuma. Eks kõigil, kes kaalu kaotavad on selline mure, et kogu garderoob tuleb välja valetada. Töö juures pidin seeliku värvlit kahekordselt keerama, et ta maha ei kukkuks. Aga usun, et inimene on õnnelikum kui ta on kõhnem, tervem ja liikuvam. Avastasin, et ka minul oli ära kadunud südamekloppimine, hingata oli kergem ja paindusin igale küljele probleemideta.



TOITUMINE.

Nii palju kui on eksperte, nii palju on ka arvamusi. Igaüks kinnitab, et tuleb süüa seda või teist, või hoopis vältida midagi. Ise ekspert ei ole, aga olen tähele pannud, et kui sa sööd tihedamini ja just nii palju kui suur on sinu rusikas, siis kaal ei tõuse. Kui jood veel piisavalt VETT, on ka seedimine korras. 
J. Mazeli dieet rääkis ka erinevate toitude sobivusest. Ma ei tea, kas see on hea või mitte, aga hommikuti jälgin ikka veel tema soovitusi toidurühmi mitte segada. 
Minu kodus on alati toiduained: taluvõi, pekk või peekon, teraviljatooted, maitseained. Viimased on eriti head soola asendajad, kui paned pipart, basiilikat või peterselli, ei tundugi ,et kõik asjad on maitsetud. Kel tööl pole aega süüa, võtke kaasa tomatit, kurki, porgandit või näiteks mõned puuviljad. Mina viimasel ajal võtan kaasa tööle isegi rosinaid ja pähkleid. See kustutab näljatunde enne lõunat ja samas ei söö siis lõuna ajal ka liiga palju. Muidugi on neis ka vajalikke toitaineid. 


LIIKUMINE.

See on üks väga tähtis asi. Vahet pole, kas liigutad kodus või hoopis õues. Igasugune liikumine on tervisele hea. Mõni teeb sporti, mõni käib kepikõndi tegemas, igaühel oma. Isegi siis kui sa tegeled kodus koristustöödega või oled hoopis aias, rehitsed või kaevad. Väga hästi mõjub kehale ka tantsimine. Olen alati armastanud tantsida. Varem sai ikka üritustel käidud ja tantsimine oli pidude loomulik osa. Nüüd, kus inimesed on töösse uppunud, on väga raske leida aega, et kodunt välja saada. 

Enamasti norutataksegi kodus puhkepäeviti. Pole siis ju mingi ime, et lapsed meie jälgedes käivad, oma aega arvuti või teleri ees surnuks lüües. Kui uskuda, et kiirtoit on halb, siis ise arvan, et kui seda sööd mõni kord kuus ja liigud ringi, ei ole asi nii hull. Eks kodus tehtud asjad on ikka maitsvamad ja tervislikumad, aga samas ka aega nõudvamad.

Ja kui tõesti kodust välja ei saa, siis tuleb otsida alternatiive. Osta omale vahelduseks mõni trenažöör. Mul on neid kodus 2 tükki. Ütlen ausalt, kui alles sain uue trenažööri, siis tegelesin ikka oma paar nädalat. Siis jäi see nurka tolmu korjama. Siis otsustasin, et parem on hoopis sõudetrenažöör.  Jaa, tõesti oli parem seni kuni treenisin ja mõjus ka lihastele hästi. Kuid nüüd on samuti vähemalt pool aastat niisama nurgas. Teinekord võiks sõbrannade või tuttavatega jagada või vahetada oma trenažööre, usun, et see on parem kui osta mõni uus ja siis lasta sel seista ja tolmu koguda.

 Aga on veel ka toredaid võimalusi. Näiteks aeroobika või lihtsalt mingi liigutamine muusika saatel. Vahel ongi hea kui leiate meeldiva muusikapala ja lihtsalt liigutate end selle saatel. Loomulikult on võimalik Youtube´st leida igasugu videoid ja treeningkavasid kehakaalu kaotamiseks.
Tänu sellele, et mul on olemas vanem tütar, kes koju tulles püüab mulle veidi treeningu pisikut sisestada. Nii teemegi 30 minutit lihtsat treeningkava Youtube vahendusel. Uskuge, või mitte, aga higi hakkab voolama juba esimestel minutitel. Samas kuulub selle sisse veel üks vee joomise paus. Mulle meeldib. Aga usun, et igaüks leiab endale oma maitse järgi midagi.
Kõige tähtsam, et keha liigub. Isegi naer kaotab kaloreid ja on tervisele kasulik.


TERVISLIK TOITUMINE+ LIIKUMINE = TERVE KEHA

Ka mina olen sellel aastal pannud omale eesmärgi kaotada 10 kg. Aasta lõpus vaatan, kas eesmärk on saavutatud.


Olgu kuhi kulda või mägi hõbedat -
kui tervist ei ole, ei maksa kõik midagi.


Suurim rikkus on tervis. 

pühapäev, 18. jaanuar 2015

GALERII- maalimine seisuga 03.09.2016

AKRÜÜLTÖÖD

 Sain suvel kingituseks ühe akrüülivärvide komplekti. Tegin algust nendega juba ennegi, aga proovisin ainult väikseid töid teha. Akrüül hakkas mulle kohe meeldima, sest värv kuivab ruttu ja on hästi maha pestav ning veega lahjendatav. 

Väike maastikumaal... (24.10.2016)


Kivid ja rohi



väike kosk

 mäed



Esimene katsetus joonistada päikeseloojangut. 03.09.2016





Siin siis minu suurem maalimistöö akrüüliga. Inimene on välja mõeldud nagu ka kõik detailid. 




ÕLIMAALID

Jõuludeks 2014 sain imelise unelmate kingi Jõuluvanalt- õlimaalimise komplekti: värvid, pintslid, lõuendi.
See oli mu ammune unistus, mis jõulu ajal lõpuks täide läks.
Täna, 18. jaanuaril 2014 leidsin lõpuks aega katsetada. Kahjuks vahendid polnud päris õiged, lõuendi asemel proovisin paberile ja paljud proffi pintslid puudusid, aga mulle meeldis maalida, kuigi õlivärvidega tegin seda esimest korda elus.
Kuna kunstikoolis ma käinud pole ja oskusi napid, siis püüan teha niipalju kui oskan ja internetist juhiseid leian.



Teine õlimaal 12.03.2015

Siin siis minu esimene õlimaal.
Maalitud 18.01.2015